Martin Green elab üksinda oma kesklinna-korteris ja leinab tüdruksõbra hukkumist autoavariis, tunnetades (põhjendamatult) ka omaenda süüd. Süümepiinad sunnivad teda seisma öösiti tänavanurgal ja ahelsuitsetama. Seal märkabki ta ühte umbes 19-aastast tütarlast, kes mõjub eksinuna ja eemalolevana. Ta kõnetab neiut ja kutsub tolle enda juurde. Neiul on mälukaotus ja ta ei tea isegi enda nime. Küll ta teab aga ühte-teist Martin Greenist. Hommikul neiu lahkub, jättes maha vanamoodsa kohvri, mille sees on mõned seostamatud esemed - meeste tennis, katkine nipsasi jms. Järgmisel ööl näeb Martin tüdrukut uuesti - too ei tunne teda ära ja on üldse kuidagi teistsugune. Jääb mulje, et tegu on eelmise tüdruku kaksikõe või klooniga. Taas lubab tüdruk end poisi korterisse viia, taas jääb poisile mälestuseks kohver väheväärtuslike veidrate esemetega. Sama kordub viiel erineval ööl. Viiendal korral Martin ja tüdruk ka seksivad ning neiule meenub tema nimi - Amelie.
Martin üritab kummalisest sõbrannast (kellesse ta armub) aru saada. Ta mõistatab viies kohvris sisalduvate esemete tähendust ja püüab tabada tüdruku poolt tema esikusse golfikeppidest moodustatud kujundi mõtet. Selgub, et taolise sümboliga kaitstakse mingis haldjamütoloogias inimesi Musta Deemioni eest. Ühel hetkel jõuab Martin veendumusele, et Amelie ongi haldjas. Selle veendumuse äkilisus ja vaidlustamatud on kummaline. TTÜ majandustudeng usub, et tema sõbranna on haldjas - okei. Veidi enne seda on ta igasugust üleloomulikkust valjuhäälselt naeruvääristanud. Üldse on sellele peategelasele omistatud täiesti teineteist välistavaid omadusi: tal endal on teatav üleloomulik võime tungida teiste inimeste alateadvusse ja tunda ära näiteks hetke, mil on kasulik osta lotopilet. Kord ta halvustab üleloomulikku, siis jälle usub veendunult. Martin on ühelt poolt väga iseseisev ja teiste arvamusest vähe hooliv, samas on ta veider memmepoeg, kes laseb vanematel ja vanavanematel endale pähe istuda (21-aastane mees ütleb emale "emm" ja emps"..). See vanemate ja vanavanemate teema on üldse kuidagi kummaline: Martini 4 ülenevat sugulast on kõik sellised pealetükkivad idioodid, kelle roll romaanis on pakkuda koomikat... kui peres on üks selline veidrik - usutav, aga neli... ilmselt on neid vaja tegelastena sisse tuua eelkõige autoril enda jaoks, et nende abil koomiline moment teostada. Lugejal neid tõenäoliselt vaja ei ole, loo seisukohalt on tegu liiglihaga.
Kui Amelie haldjapäritolu on tuvastatud, avaldab neiu üht-teist haldjateriigi kohta ka Martinile. Ühtlasi saame teada selle, miks Amelie inimestemaailmas tegutseb - ta on tulnud Martinit kaitsma, sest toda ähvardab mingisugune oht. Keegi tahab Martinit tappa vms. Kes täpselt ja miks, ei tea, sest Ameliet vaevab ikka veel mälukaotus. Lõpuks saame kurja planeeriva haldja motiivid ka teada, aga miks tuli Amelie haldjariigist vastu omi reegleid just Martinit kaitsma, jäi mul lõpuks ikkagi mõistmata (võib-olla tähelepanematusest). Inimeste maailmas toimub iga päev kõiksugu kurja ja miks vajas kaitsmist just Martin Green... Veel jäi segaseks kurjuse reageerimine apelsinile ja apelsinimahlale. Esialgu käib jutt, et apelsin mõjub nagu küüslauk vampiirile just võitluses Musta Deemoni vastu. Siis aga toimib see otsustaval hetkel hoopis ühe haldja vastu, kellele see ei peaks üldse mõjuma. Ei tea. Mida veel ei tea, on see, miks on raamatu tiitellehel lisaks autorile ja pealkirjale veel ühe teise autor (Reeli Reinaus) ja teise romaani ("Vaevatud") nimi. Mõlemad romaanid jagasid noorsooromaanivõistlusel 3. kohta, aga kas see annab põhjuse sildistada üht raamatut teise nimega? Võimalik.
Kõhklesin hindega kolme ja nelja vahel. Kergelt punnitatud vaimutsemine (tüüpiline ka nt Siim Veskimehe raamatutes) ei mõju eriti vaimukalt... Hea meelega loeksin ka mõnda teist arvamust selle romaani kohta. Kiiri Saar siiski oskab kirjutada, temas on potentsiaali, on fantaasialendu. Hiiumaal elav autor on kirjutamas kolmandat romaani, aga kas see suundub rohkem armastusloo ja naisteka poole või ulme suunas, ei oska öelda - mõlemad variandid tunduvad võimalikud.