Kasutajainfo

Kiiri Saar

1972 -

  • Eesti

Teosed

· Kiiri Saar ·

Martin Greeni juhtum

(romaan aastast 2011)

eesti keeles: Tallinn «Tänapäev» 2011

Hinne
Hindajaid
0
1
0
1
0
Keskmine hinne
3.0
Arvustused (2)

"Martin Greeni juhtum" sai 2011. aasta noorsooromaani võistlusel III koha. Peategelane on 21-aastane noormees, TTÜ majandusüliõpilane Martin Green. Sellest vanusest tulenevalt, aga ka muudel põhjustel on romaan siiski üsna täiskasvanulik. Samuti on see rohkem žanriulmeline kui autori esikromaan "Lepatriinupüüdja". Julgen öelda, et "Martin Green" on "Lepatriinupüüdjast" ka märgatavalt parem, ehkki puudustest puudu ei tule.

Martin Green elab üksinda oma kesklinna-korteris ja leinab tüdruksõbra hukkumist autoavariis, tunnetades (põhjendamatult) ka omaenda süüd. Süümepiinad sunnivad teda seisma öösiti tänavanurgal ja ahelsuitsetama. Seal märkabki ta ühte umbes 19-aastast tütarlast, kes mõjub eksinuna ja eemalolevana. Ta kõnetab neiut ja kutsub tolle enda juurde. Neiul on mälukaotus ja ta ei tea isegi enda nime. Küll ta teab aga ühte-teist Martin Greenist. Hommikul neiu lahkub, jättes maha vanamoodsa kohvri, mille sees on mõned seostamatud esemed - meeste tennis, katkine nipsasi jms. Järgmisel ööl näeb Martin tüdrukut uuesti - too ei tunne teda ära ja on üldse kuidagi teistsugune. Jääb mulje, et tegu on eelmise tüdruku kaksikõe või klooniga. Taas lubab tüdruk end poisi korterisse viia, taas jääb poisile mälestuseks kohver väheväärtuslike veidrate esemetega. Sama kordub viiel erineval ööl. Viiendal korral Martin ja tüdruk ka seksivad ning neiule meenub tema nimi - Amelie.

Martin üritab kummalisest sõbrannast (kellesse ta armub) aru saada. Ta mõistatab viies kohvris sisalduvate esemete tähendust ja püüab tabada tüdruku poolt tema esikusse golfikeppidest moodustatud kujundi mõtet. Selgub, et taolise sümboliga kaitstakse mingis haldjamütoloogias inimesi Musta Deemioni eest. Ühel hetkel jõuab Martin veendumusele, et Amelie ongi haldjas. Selle veendumuse äkilisus ja vaidlustamatud on kummaline. TTÜ majandustudeng usub, et tema sõbranna on haldjas - okei. Veidi enne seda on ta igasugust üleloomulikkust valjuhäälselt naeruvääristanud. Üldse on sellele peategelasele omistatud täiesti teineteist välistavaid omadusi: tal endal on teatav üleloomulik võime tungida teiste inimeste alateadvusse ja tunda ära näiteks hetke, mil on kasulik osta lotopilet. Kord ta halvustab üleloomulikku, siis jälle usub veendunult. Martin on ühelt poolt väga iseseisev ja teiste arvamusest vähe hooliv, samas on ta veider memmepoeg, kes laseb vanematel ja vanavanematel endale pähe istuda (21-aastane mees ütleb emale "emm" ja emps"..). See vanemate ja vanavanemate teema on üldse kuidagi kummaline: Martini 4 ülenevat sugulast on kõik sellised pealetükkivad idioodid, kelle roll romaanis on pakkuda koomikat... kui peres on üks selline veidrik - usutav, aga neli... ilmselt on neid vaja tegelastena sisse tuua eelkõige autoril enda jaoks, et nende abil koomiline moment teostada. Lugejal neid tõenäoliselt vaja ei ole, loo seisukohalt on tegu liiglihaga.

Kui Amelie haldjapäritolu on tuvastatud, avaldab neiu üht-teist haldjateriigi kohta ka Martinile. Ühtlasi saame teada selle, miks Amelie inimestemaailmas tegutseb - ta on tulnud Martinit kaitsma, sest toda ähvardab mingisugune oht. Keegi tahab Martinit tappa vms. Kes täpselt ja miks, ei tea, sest Ameliet vaevab ikka veel mälukaotus. Lõpuks saame kurja planeeriva haldja motiivid ka teada, aga miks tuli Amelie haldjariigist vastu omi reegleid just Martinit kaitsma, jäi mul lõpuks ikkagi mõistmata (võib-olla tähelepanematusest). Inimeste maailmas toimub iga päev kõiksugu kurja ja miks vajas kaitsmist just Martin Green... Veel jäi segaseks kurjuse reageerimine apelsinile ja apelsinimahlale. Esialgu käib jutt, et apelsin mõjub nagu küüslauk vampiirile just võitluses Musta Deemoni vastu. Siis aga toimib see otsustaval hetkel hoopis ühe haldja vastu, kellele see ei peaks üldse mõjuma. Ei tea. Mida veel ei tea, on see, miks on raamatu tiitellehel lisaks autorile ja pealkirjale veel ühe teise autor (Reeli Reinaus) ja teise romaani ("Vaevatud") nimi. Mõlemad romaanid jagasid noorsooromaanivõistlusel 3. kohta, aga kas see annab põhjuse sildistada üht raamatut teise nimega? Võimalik.

Kõhklesin hindega kolme ja nelja vahel. Kergelt punnitatud vaimutsemine (tüüpiline ka nt Siim Veskimehe raamatutes) ei mõju eriti vaimukalt... Hea meelega loeksin ka mõnda teist arvamust selle romaani kohta. Kiiri Saar siiski oskab kirjutada, temas on potentsiaali, on fantaasialendu. Hiiumaal elav autor on kirjutamas kolmandat romaani, aga kas see suundub rohkem armastusloo ja naisteka poole või ulme suunas, ei oska öelda - mõlemad variandid tunduvad võimalikud.

Teksti loeti inglise keeles

Taas jätaksin heameelega hinde panemata, sest võimalik, et kellelegi see raamat meeldib, aga minuga see ei räägi. See on hästi ja lahedasti kirjutatud, kuid minu jaoks on see nii tühi, et ma pole suuteline seda lugema.
Eelarvustuse lugesin läbi pärast raamatu lehitsemist, nii et see päästab mu sisu äraarvamisest. Mina jõudsin teise ööni ja selleni, et haldjas tõdeb, et peategelane on homo. Noh, hea teada, et nad viiendal ööl siiski seksimiseni jõudsid... et minust õigesti aru saadaks, teinekord on nii mõnus lugeda, kuidas naine üritab mehe vaatenurgast seksi kujutada, välja tuleb kergelt lesbiline lahe absurd... Olgu, nagu öeldud, jõudsin teise ööni, mil peategelane korjab tänavanurgalt mäluta tüdruku. Seejärel avasin juhuslikult lehekülje 188 ja seal oli juttu kurjadest energiasammastest ja et põrandale golfikeppidest tehtud diagramm kaitseb selle eest. Samamoodi lehitsedes leidsin eespool, et peategelasel on karvakasvanud isa ja hiljem tõusis nende golfikeppide keskelt musta suitsu, mis oli puhas kurjus. Selge...
Veelkord, mõnes mõttes pole raamat üldse halb, jutt jookseb, on isegi tabatud olustikku, on päris muhedaid ütlemisi ja tegelasi, peategelasedki sellised... armsad. Aga sisult on see tondijutt, ja midagi igavamat on raske minu jaoks välja mõelda. Baasis pole seda näha, aga ma loen palju mitteulmet. Need raamatud puudutavad inimest teinekord väga sügavalt, need annavad lugejale palju. SF avardab teistpidi tunnetuse piire, kuigi ma saan aru, kuidas paljude jaoks jääb see tabamatuks, kuna nende mõistus ei suuda teha hüpet tavapärasest välja. Tondijutt on selles mõttes kõige õnnetum, seal pole ei SFi ideed ega mainstreami sügavust. Lihtsalt hunnik sõnu. Miks ma seda kirjutan -- kahju, et selline päris hea sulega autor kirjutab nii mõttetuid raamatuid.
Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: märts 2026
veebruar 2026
jaanuar 2026
detsember 2025
november 2025
oktoober 2025

Autorite sildid: