Tasakaalust väljas raamat. Valdav enamus on ühe emost Harry Potteri koolielu. (spoilerihoiatus!) Et siis noormees, kes üle keskmise võimekas ja üle keskmise kibestunud võetakse võlukooli. Tegemist 19 sajandi inglise erakooli meenutav haridusasutusega, kus karismaatilised õpetajad jagavad tarkust. Edasi tuleb kõik teismelise ja tudengielu raskuspunktid, sõprade leidmine, armumine, joomingud jne. Eriti muidugi kibestumine jätkub. Raamatu 300 lehte keskenduvad just koolile, kus maagiast tehakse igapäevane asi, selline tüütu oskustöö mida tuleb tuimalt tuupida ja millele eksameid anda.
Peale kooli saab peategelane jälle emotseda, elu on nii tühi - nii tühi. Jääb vaid sõpradega lakkuda, grupiseksi harrastada, tüdruksõbraga tülitseda. Viimaks selgub, et selle "päikesekiire" kõige suurem südamesoov saab ka ikkagi täidetud. Ta nimelt armastab kohutavalt üsna totakalt kirjeldatud fantasy raamatute sarja (ilmselt Narnia lugejad leiavad sealt mingit nutikat paroodiat või midagi?). Tuleb välja, et see fantasymaailm on täiesti olemas ja peategelane ja tema sõbrad on ära valitud isikud sinna sisenema. Noh lähevad kohale, lakuvad ja tülitsevad seal edasi, mõtlevad lõpuks tõsise RPG rollimänguliku seikluse ka teha. Edasi siis kuskil sajal lehel või vähemal võidetakse seal fantasy maailmas üks kuri deemon. Peategelane saab sealt muidugi mitu suuremat ja väiksemat vaimset ning füüsilist traumat. Ravib end pikalt, haletseb ja ravib veel, õpib päris üübermaagiks selle käigus ja hakkab valitsema isegi elu ja surma. Peale seda tuleb meie maailma tagasi ja otsustab hakka kontoriametnikuks ja tegeleda elu lõpuni enese haletsemisega. Aga kuna on järjed ka olemas siis tulevad viimasel lehel sõbrad tagasi ja veavad ta uude seiklusse.
Kokkuvõtteks tuleb tunnistada, et autor kirjutada oskab, aga ilusatest lausetest jääb hea romaani saavutamiseks väheks. Ütleks nii, et 80% ajast on autor üritanud kirjutada kujunemisromaani ja 20% on ta üritanud Narnia laadseid fantasy lugusid paika panna. Õnnetuseks võtab see "kujunemise" osa aga kogu teravuse teoselt maha ja muudab romaani sama klisheelikuks kui raamatud millede üle ta üritab teravmeelitseda. See kujunemise osaga on ka nii, et pole kindel kas peategelane sai siis lõpuks aru, et pole mõtet koguaeg kõige üle rahulolematu olla ja mingeid kättesaamatuid asju ihaleda? Ma ütleks, et ei saanud. Emos natuke ja ilmselt emob ka järgmised raamatud kahtlemata edasi. Ühesõnaga autor sai ilmselt oma lapsepõlve ja nooruse traumad ja suurusehullustused maha laadida ja fantaseerida enda lapsepõlve lahedamaks. Mina sain lugeda suurema osa ajast üsna ebameeldiva noormehe elu. Ilmselt sobib see romaan ka neile kes ulmet ei armasta ja samas nt meeldivad teosed nagu "Kuristik rukkis" jne. Nemad võivad kogu ulme osa lugeda allegooriana. Minusugusele, kes ma otsin raamatutest head ulmet jäi see "väikesest tropist kasvab suur hale tropp" teema väga kaugeks ja võõraks.
Kui autor oleks võtnud kätte ja teinud tegelast natukenegi rõõmsamaks. Ehk kui ta ei käituks koguaeg nagu Buchenwaldi laagrisse sattunu, kellele on just teatatud, et õhtul tehakse tast seepi. Ja kui autor oleks rookinud nii 200lk koolielu välja ning keskendunud rohkem Narnia maailmale. Siis kokku oleks saanud juba päris kolme-nejaväärilise teose. See võluriik ja selle tegelased oli vähemalt huvitavalt välja mõeldud ja sinna liini ka huvitav (kuigi etteaimatav) sõlm otsa seotud.
