Ma lugesin seda raamatut iga paras ports aega tagasi ning leidsin selle üsnagi loetava olevat. Pärast mingit 4-5 aastast vaheaega avastasin ma selle raamatuletilt ning kuna ma varem olin lugenud laenatud köidet, siis otsustasin selle osta (seda enam, et mu keeleoskus on aja möödudes märgatavalt paremaks läinud. Pean tunnistama, et teist korda (eriti kui muud osad on läbi loetud) on seda ikka märkimisväärselt huvitavam lugeda. Pournell (kes tegustses ka (nüüd juba raskustes ning kas mitte isegi müüki läinud) arvutiajakirja "Byte" kolumnistina on saanud hakkama üsnagi loetava ja eelkõige just usutava stooriga. Vahetevahel hakkas küll pisut häirima see "Saladusliku saare" laadne lähenemine, kuid teisest küljest on see ilmselt ka põhjendatud. Ilmselt raamatut lugenud inimestele jäi kohe silma, et see tulnukate (keda omistati raskelt hääldatav nimi Shalnuksis) aspekt ning narkotsi moment on sellele jutule ilmselt hiljem sisse poogitud, et anda jutule algus ning inimesi liigutama sundiv (seega ka põnevust üles kruviv) motiiv. CIA on otsustanud korraldada väike poliitiline korrektuur kuskil soojal maal (vihje anti, et Aafrikas), samal aja kui venelased ning kuubalased surgivad nende vastu. Ootamatult leidsid nad, et olukord on muutunud täbaraks. CIA otsustas kogu asja unustada ning mehed maha kanda. Miskit tulnukapoisid aga leidsid, et nüüd on paras aeg poistele käpp peale panna, sest mehed on sama hästi kui surmale määratud, keegi neid kodus ja elavatena loota ei näe ning eelkõige on tegemist sõduritega. Shalnuksise poisid meenutavad eelkõige itaaliapärakulist maffiat, kellel on omapärane rackit - nad on avastanud Konföderatsiooni teadmata ühe planeedi, kus kolme päikese tõttu vohab eriti ägedalt mingi taim, mis on nende jaoks eriti soodsa joovastava toimega. Iga kuuesaja aasta tagant satuvad kolm päikest sobilikku asendisse ning narkotsitaim hakkab vilja kandma. Iga kuuesaja aasta tagant korjavand nad Maalt (millel on elav inimeste punt on üks väheseid, kes pole Konföderatsiooni otsese mõju alt portsu tegelasi, kes lohistatakse sinna kohalike mehi ohjes hoidma ning seal siis neid narkotsi kultiveerima sundima. Ise proovivad nad aga rahvast varajases rauaajas hoida, et uutel nägudel raskeks ei läheks ning vanadel olijatel igasuguseid naljakaid ideid ei tekiks. Loo enda point on selles, et mis saab inimestest, kui nad avastavad, et neist on praktiliselt ülepäeviti saanud pooljumalad ning nende teadmised, rääkimata nende relvadest ning nende (vähemalt ajutistest) toetajatest. Tüüpidel on praktiliselt täielik võim kohalike üle. Tõsi küll alguses tuli see maksma panna. Osad mehed läksid võimujanust poolsegaseks, osa kujutasid ennast ette misjonäridena, kes peavad kohalikud kombed tsivilisatsiooniradadele keerama ning siis on veel terve port tulnukaid ning kohalike, kelle on asja koha pealt hoopiski oma vaatenurk. Kuigi Pournelle suhtub n.ö. keskaja ühiskonna kujutamisel vägagi erapoolikult, ütleks isegi ameerikalikult ei muuda see lugu oluliselt halvemaks, sest palju üsna paljusi üldtuntud fakte inimkonna ajaloost pole ta siiski suutnud vussi keerata ja seega võib selle raamatu lugeda igati kordaläinud kirjatükiks.