(romaan aastast 1990)
Sisu on eespool lahti seletatud ja sellel ma pikemalt ei peatu. Järjest lugedes on esimene seiklus tegelikult mõjuvaim, edasi sa juba tead, mida oodata. Aga niipalju huvitas küll, et tahaks ka järgmisi lugeda, nii et kokkuvõtvalt -- hea raamat.
Hindest võtab mõnevõrra maha romaani äärmiselt hakitud kompositsioon. Eks ta ju rohkem jutukogu on kui romaan, aga tervik on mõnevõrra raske moodustuma.
Võib-olla on mul hetkel lihtsalt militaarteemast teatud küllastumus, lisaks selle romaani lugemisele ka viimane nädal päevade kaupa Sabatoni kuulatud. Igatahes "nelja" saab auga kätte.
Või, noh, väga huvitav ei olnud. Erinevad jutustajad, kes omavad taktikalist pilti toimuvast ja imetlevad Falkenbergi strateegilist mõtlemist. Võibolla oleksid lahingutegevuse kaardid abiks olnud. Sest enamasti kaitseb või ründab jutustaja kangelaslikult mingit mäge või kuru, jääb napilt ellu ja kuuleb siis paari nädala pärast teadvusele tulles, kui geniaalselt on Falkenberg olukorra lahendanud. Nii et väga selget pilti sõjatandrist lugeja ei saa. Sõjategevuses kasutatavad vahendid on – noh, kõike muud kui ulmelised. Suurtükid, tankid ja meie praegusest mõnevõrra tõhusama soomusega jalavägi. Lennuväge polnud kusagil, aga vahel toimis satelliitluure. Polnud isegi mingeid põnevaid intriige inimsuhetes. Keegi ei võidelnud homode õiguste eest ega midagi – alati oli asi vaid ellujäämises ja ehk veidi priskemas kõhutäies.
Käsi kippus kolme panema, aga samas oli raamatus ka midagi sümpaatset ja meeldejäävat. Ning kuna lugemisest on nüüdseks natuke aega juba möödaska , kuid lugu seisab veel meeles, siis on ilmselt ikka hea lugu.
Peamine mõte lugemise ajal on et saaks see juba läbi, äkki järgmiseks tuleb riiulist midagi paremat. Antud romaani lugemisele kulutatud aja pean enda seisukohast paraku mahavisatuks lugema.