Loo tegevus toimub Alpha Centauri tähesysteemi planeedil. Omal ajal inimeste poolt koloniseeritud planeedi okupeerisid sõja käigus kzinide võidukad väed. Tegevuskäik algab mõned aastad peale okupatsioonivägede minemalöömist. Loo algus jäi (minu jaoks) kohati mõnevõrra segaseks. Tundub et tegemist on mingile varasemale jutule kirjutatud peaaegu-et-järjega, mida ma paraku lugenud ei ole. Segadus läheb aga peatselt yle.
Peategelaseks on keegi endine lendur-kangelane Jonah, kes Alpha Centauri vabastime käigus kõikvõimalike kangelastegudega hakkama sai, kuid hiljem võimudele vastuhaukumise pärast ebasoovitava persooni staatuse omandas. Koos kahe kuivalejäänud kziniga (vennad hyydnimedega Spot ja Big) ning mingi vanamehega satuvad nad yhe kohaliku endise patriitsi huviorbiiti. Too saadab nad mägedesse, justkui kulda otsima. Tegelikult aga on ta põhiline eesmärk uurida sealset mäestikupiirkonda, kuivõrd võimud on selle keelutsooniks kuulutanud. Kullaotsijad kaevavadki sealt poolkogemata kombel välja ysna mitme miljardi aasta vanuse kosmoselaeva.
Lõppkokkuvõttes tekitas see lugu minus vastakaid tundeid. Kohati on ta oma syzee ebausutavuses tyypiliste Niveni kzinijuttude keskpärasel tasemel. Kirja aga on asi pandud sedavõrd hästi, et süzee mõnetine absurdsus jõuab kohale alles siis kui sa pärast lugemist asja yle järele mõtlema hakkad. Minult saab see kirjatykk igastahes nelja kätte.
Peategelaseks on keegi endine lendur-kangelane Jonah, kes Alpha Centauri vabastime käigus kõikvõimalike kangelastegudega hakkama sai, kuid hiljem võimudele vastuhaukumise pärast ebasoovitava persooni staatuse omandas. Koos kahe kuivalejäänud kziniga (vennad hyydnimedega Spot ja Big) ning mingi vanamehega satuvad nad yhe kohaliku endise patriitsi huviorbiiti. Too saadab nad mägedesse, justkui kulda otsima. Tegelikult aga on ta põhiline eesmärk uurida sealset mäestikupiirkonda, kuivõrd võimud on selle keelutsooniks kuulutanud. Kullaotsijad kaevavadki sealt poolkogemata kombel välja ysna mitme miljardi aasta vanuse kosmoselaeva.
Lõppkokkuvõttes tekitas see lugu minus vastakaid tundeid. Kohati on ta oma syzee ebausutavuses tyypiliste Niveni kzinijuttude keskpärasel tasemel. Kirja aga on asi pandud sedavõrd hästi, et süzee mõnetine absurdsus jõuab kohale alles siis kui sa pärast lugemist asja yle järele mõtlema hakkad. Minult saab see kirjatykk igastahes nelja kätte.