Istuvad vastu õhtut Marsil surnuaia lähedasel künkal vanamees ja poiss. Ja näevad, kuidas Vilepillipuhuja jälle surnuaiale oma kurblik-jubedat viisi mängima tuleb. Poiss uurib vanamehelt vilepillimängija kohta, see räägib, et vilepillimängija on hull, kes niimoodi õhtust hommikuni sel aastaajal pidevalt haudadel mängimas käib... tulid nad Marsile üheskoos 20 aastat tagasi. Vanasti oli tegu Veenuse kuulsaima muusikuga (ajakirjas lugu illustreeriv joonistus kujutab vilepillimängijat kummalise ühesilmse humanoidse olendina), kelle aga planeedi üle võtnud maalased sealt pagendusse saatsid, tema peene ja tundliku kunsti asemele aga oma jämeda, robustse ja meelelise ajaviite asemele tõid.
Samuti on maalased aastatega ka Marsi üle võtnud, oma linnad rajanud ning marsielanikud kaugele mägedesse pagendanud... Villepillipuhuja mängib aga kättemaksust ja kaugel mägedes võib näha tumedat karja kogunemas. Vanamees soovitab poisil majja peitu minna.
Hamelni vilepillipuhuja lugu kosmilises mastaabis, Marsil. Ja samas täiesti ümberpööratult: väike poiss saab vilepillipuhuja nõiduslikust helist säästetud, samas kui kõik ahned ja lodevad täiskasvanud...
Hinde võiks ju ka palli võrra madalama panna, arvestades Bradbury enda kümneid hilisemaid meistriteoseid, aga samas on see üks autori debüüttekste ning omaette võetuna ei ole talle ju midagi ette heita.