Ulmekirjanduse BAAS - Ray Bradbury - Something Wicked This Way Comes

Arvustused (32)

30.10.1997, kell 17:25

Õudusromaan tsirkusest. Asi on selles, et ühel ilusal päeval saabub mingisugusesse väikelinna tsirkus ja sealt kogu see lugu alguse saabki. Esiti muidugi ei toimu midagi erilist, kuid tasapisi kogub asi hoogu ja lõpuks on pinge nii üleval, et kuidagi ei saa raamatut käest ära. Selline mõnus tsirkusevärdjate lugu. Paistab et Bradburyle oli tsirkus ikkagi omajagu hingelähedane, on tal ju neid tsirkuseteemalisi lugusid veelgi. See neist kõige pikem. Ja veel üks pluss. Loost puuduvad mõningatele teistele lugudele omased veriste laipade kuhilad, millest mul omajagu siiber ees on. Nii et hea lugu kokkuvõtteks.

Teksti loeti eesti ja inglise keeles

Siim Sõber

25.01.1999, kell 15:43

Kosutav raamat igihaljal teemal - headuse võitlus kurjusega. Hirmsasti meeldis viis kuidas Bradbury oma kangelaste(nii heade kui halbade) kohta aegamisi järjest rohkem infot välja käib. Muidugi ma lugesin seda (mitte just eriti pikka) romaani ka ebaproportsionaalselt kaua - nii et õnnestus ka selliseid detaile märgata.

P.S.
Tegelikult on raamat umbes sama õudne kui "Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi".

Teksti loeti inglise keeles

Zurgutt

8.06.1999, kell 02:03

Mitte nii rusuv kui enamus Bradbury teisi raamatuid ja õnneliku lõpuga pealekauba - minumeelest on see suur puudus! St. õõvastavad tegelased on, aga jääb mulje, et nendega saadakse kuidagi mängeldes hakkama, ei teki totaalse lootusetuse tunnet.. kurb.
Lugu keerleb linna saabunud tsirkuse ümber, kus inimestega pahu asju juhtub ja kahe poisi ümber, kellest üks paar minutit enne- ja teine pärast Halloweeni keskööd sündinud. Miskipärast on poisid peaaegu et ainukesed, kes tsirkusest hoovavat kurjust tajuvad ja uudishimulikud nagu poisid ikka, näevad nad peagi mõndagi, mida oleks olnud tervislikum mitte näha.
Muuseas, tsirkusejuhataja ehk peapaha on Illustrated Man - sarnaselt Bradbury samanimelise kogumiku tegelasega üle keha tätoveritud aga läbi ja lõhki kurjust täis.

Teksti loeti inglise keeles

Siim Espenberg

20.08.1999, kell 09:37

Bradbury tõestab käesoleva romaaniga järjekordselt, et ta on suurepärane kirjanik. Kuigi tegu on õudusromaanidega, ei tundu see nii. Bradbury jutustab niivõrd huvitavalt, et see ei ole lihtsalt märgatav. Romaanis filosofeeritakse Headuse ("suveinimesed" jne) ja Kurjuse ("sügiseinimesed") üle.
Need headeks tegelasteks olevad poisid on kujutatud väga tõeliste ja huvitavatena. Nende omavaheline tüliallikas (Jim tahab karusselli abil vanemaks saada) näitab, et ka headel võivad olla mingid ihad või kompleksid.
Huvitav on vaadata Willi isa muutumist teose käigus. Romaani lõpus suudab ta vältida muutumist "sügiseinimeseks" jäädes ikka oma poja "vanuseks"—"suveinimeseks".
Raamatu juures võlus ka see, et Bradbury suutis luua enda ülevoolava fantaasiaga (karussell, mis vastavalt pöörlemissuunale vähendab või liidab eluaastaid, klaaspeeglitest labürint, kuhu võib ära uppuda, Piltidega Kaetud Mees jne) sedavõrd vinge õhustiku. Noh, igatahes oli tegu väärt lugemisega. Hindeks muidugimõista "viis".

Teksti loeti eesti keeles

7.09.1999, kell 00:25

Esimesed 30-nd lehekülge möödusid raskelt. Edasi hakkasin alles taipama, mis toimub. Väikesesse linna saabub karneval, mis hakkab vaikselt ja märkamatult linnaelanikke manipuleerima. Kaks poissi satuvad nende saladustele jälile ning siis hakkavad karnevali ebardid mängima tagaajamist. Siis sekkub asjasse ühe poisi isa ning asjad lahenevad nende kasuks. Lõpp oli kuidagi segane.

Teksti loeti eesti keeles

Margus Freudenthal

28.09.1999, kell 18:50

Märt Laur

14.10.1999, kell 08:00

Jaah, Bradbury jätkamas nii bradburylikult... "Võilillevein" oli siiski parem.

Teksti loeti eesti keeles

Alari Rajande

14.10.1999, kell 22:04

Arvi Nikkarev

17.10.1999, kell 21:30

Veel kümme aastat tagasi olin ulmeautoritest kõige rohkem lugenud Bradburyt. Eriti meeldisid ta novellid. Viimaseks loetud Bradbury raamatuks oli soomekeelne "A Graveyard for Lunatics". Tegevusareeniks on Hollywood, mille kõrval elab ka teine linn – hullude surnuaed. Romaan on tulvil autorile omast verbaalset tulevärki, eredaid karaktereid ja muidugi koletisi. Nüüd, pärast kuueaastast pausi, sain samaväärse portsu eestikeelset Bradbury`t.

Usun, et selle tabava ja kõlava eestikeelse pealkirja on teos saanud "Macbeth"-ist.

Nagu Bradbury teostes tavaks, muutuvad poistest peategelaste mängud hoopistükkis tõsisteks ja nendesse kistakse ka täiskasvanuid, aga vaid selliseid, kes nendesse usuvad, kel säilinud veel lapsemeelt.

Loen siiski meelsamini Bradbury lühiproosat ja oma parimates novellides on ta lausa ületamatu. Romaanid on head ja väga head, kuid mitte ületamatud. Ühegi mõõdupuu järgi ei kuulu Bradbury romaanid minu TOP 30:sse. Olen aga aastakümneid olnud RB austaja ja ühte oma lemmikautorit heas eesti keeles lugeda on lausa nauding. Hindeks 5.

Teksti loeti eesti keeles

Urmas Muinasmaa

26.10.1999, kell 11:06

Mõtlemisainet see raamat nagu annab kah - hea ja kurja vaheline võitlus on ju tõesti igihaljas teema. Kuid lihtsalt ei meeldinud see poisikeste sebimiste ülevoolav kirjeldamine. Kahjuks polnud see lugu päris minu maitse.

Teksti loeti eesti keeles

Kristjan Sander

2.11.1999, kell 15:04

Loen kõigepealt teosei plussid üles. Rohkem lühivormile pühendunud autor on kirjutanud kompositsiooniliselt suhteliselt õnnestunud romaani. Väga imponeeris fantaasiatulevärk tsirkuse ümber -- Dust Witch ja Illustrated Man on head tegelased, eriti se koht, kus viimase sõrmele tätoveeritud silm kellelegi otsa vaatas. Eriti meeldis koht, kus Will kartis, et raamatukogus võib Illustrated Man nad lihtsalt raamatu vahele järjehoidjaks litsuda... Omal kohal on ka Piksevardamüüja ettekuulutus, traditsiooniline sissejuhatus õudustesse. Poiste kujutamisele pole üldiselt samuti midagi ette heita, kuigi tegelikult tundus jutt "noorsooraamatuna", nagu kunagi tavatseti öelda. Lõpplahendus, naer kurjuse võitjana, on igatahes sobiv -- iseasi muidugi, kas sellisel lool õnnelik lõpp üldse vajalik on. Ma kardan, et mina oleksin loo lõpetanud sellega, et Will pääseb ja jääb linna, Jim aga läheb nendega kaasa ja saab uueks Mr. Coogeriks... Oleks andnud häid võimalusi muuhulgas nende omavahelist kaugenemist näidata.

Miinuspoolele aga jääb nii mõndagi. Kõigepealt ebaloogilisused. Raamatu lõpp on ses osas täielikult ebaõnnestunud, autor paistab olevat olnud raskustes oma soovikohasesse lõppu välja jõudmisega ning seetõttu hakanud kõiki loogikareegleid selle eesmärgi nimel vägistama. Tundub, et lõpulehekülgi kirjutades oli autor ära unustanud, et üks tegelane paar tundi tagasi käeluu murdis -- ta kirjutab isegi kätega vehkimisest! Lõpustseen, kus karusellilt kukkunud inimest tema ümber naerukõkutamisega elustatakse, kui kunstlik hingamine enam tulemusi ei andnud, on lihtsalt jabur. Miks pidi Illustrated Man ennast posikeseks moondama, et Willi isa Wiilist eemale meelitada -- oli ta ju mehena neist mõlemast puhtfüüsiliselt lihtsalt üle, igaugu võluvärki arvesse võtmata? Üleüldse oli see käeluu murdmine tarbetu ning tekitas autorile hiljem ainult probleeme. Siis kompositsioonilised puudused -- vähemalt kahe tegelase puhul jäid otsad täiesti lahti, Piksevardamüüja ning Miss Foley osas nimelt. Kindlasti oleks pidanud ka nende osas mingile lahendusele jõudma. Mis sellest Lumivalgekesest sai, kelle Piksevardamüüja lahti sulatas ning kuidas ta sinna keset linna tol esimesel ööl üldse sai -- oli ju tsirkus alles saabumas ning ajas oma asju linnast väljas põhiliselt? Tundub, et ajuti lööb läbi novellikirjutaja Bradbury. Ebausutav on tegelikult poiste soov karuselliga ennast vanemaks teha. Vähe on motiveeritud Willi isa otsust karusell lõhkuda -- kas poleks ta võinud seda ka pärast kümmet tagurpiditiiru teha? Või kartis kohe sõltuvusse sattuda? Teoses paistab veel silma tugev maskuliinne lähenemine -- tegelaste hulgas on ainult üks naine, Miss Foley, ning temagi põhitegevuseks on enda lollitada laskmine. Dust Witch ei tule siinkohal arvesse, tsirkusetegelased olid nagunii suhteliselt ilma soota (Illustrated Man välja arvata). Poiste emadele ei pühendata ühtegi lehekülge, nemad magavad rahulikult kodus teki all ega tee märkamagi, et mees ja/või poeg tondijahil mööda linna lasevad... Muljet lastekirjandusest süvendab igasuguse seksuaalsuse väljajätmine (va. "teater" kõrvaltänaval) -- Illustrated Manil oleks võinud naine või armuke või haarem kaasas olla. Või rahuldasid teda Dust Witch ja Skeleton? Kerge perverssusemaik oleks sellele tegelasele igatahes kasuks tulnud. Üleüldse jätavad abitu mulje näivalt abstraktsest kurjusest lähtuvad tegelased, sellisesse romaani peaks kindlasti kuuluma ka lühikegi asja vaatamine vastaspoole pealt, inimlike joonte lisamine saatanlikele tõstab tegelase väärtust tunduvalt.

Kokkuvõtteks jääb romaan kindlasti alla Bradbury parematele asjadele ning saab mitte eriti tugeva nelja. Palju paremad on "Marsi kroonikad", "Dandelion Wine" ja ka "451* Fahrenheiti", samuti mitmed lühijutud, niipalju kui neid saab romaaniga võrrelda.

Teksti loeti inglise keeles

Saara

23.12.1999, kell 01:55

Oleks kümme aastat nooremana lugenud, siis oleks meeldinud küll. Aga nüüd olen liiga vana sellise väikeste poiste raamatu jaoks (ja pealegi naisterahvas). Vaat nii. "Marsi kroonikad" meeldib igal juhul rohkem.

Teksti loeti eesti keeles

Katariina Roosipuu

10.03.2000, kell 23:29

Üks paremaid lugemiselamusi yle pika aja. Stiil on vapustav. Nii loodud meeleolu kui kaunid filigraansed kirjeldused, mis sidusid kirjeldatava mingi piisavalt üldinimliku elukogemusega, nii et võisid vähesegi kujutlusvõime korral tajuda kirjeldatut läbi assotsiatsiooni, mis tekkis mingi ka ise kogetud syndmuse/mõtte/meeleoluga. Synge, kui palju võib niiviisi läbi üheainsa võrdluse edasi anda. Nu näiteks kasvõi see, mida yks poistest läbi elas, kui ta muidu luuserist isa nende elud päästis. Yheainsa lausega kokku võetud: (vabas vormis mälu järgi): "ta märkas korraga, et ta isa on päris pikka kasvu mees."Selle asemel, et heietada, kuidas ta tajus, et ta isa tegelikult ei olegi nii hull luuser. ;) Dammit. Meistriklass. Väga võluv oli poiste sõprus - selline ideaalne lapsepõlvesõprus, mõnusa nostalgiaga kirja pandud, nii, et sinuni jõuab kirjutaja imetlus ning teadmine sellise sõpruse väärtusest ja haprusest. Kõik õudussugemetega kohad olid vinged. Mitte kyll vanale paadunud täiskasvanule, selleks oleks vist midagi julmemat vaja, aga piisas, kui kujutleda end nende väikeste poiste nahka, et nende stseenide siiras jubedus jalust võtaks. Kõik täpselt see, mida väikesed lapsed kardavad/karta oskavad ning isegi see kartmise tunne nii ehedalt kinni püütud ja ära kirjeldatud.Lõpp oli tõesti veidi sobimatu kogu selle loo otsa, aga yks asi suutis mind ka selles ära võluda. Vahend, millega nõidade ja muude kurjamite vastu saada. Õudselt lihtne iseenesesest ja sealsamas absoluutselt briljantne. Tõenäoselt nõuab see parasjagu haiget huumorimeelt, aga mulle teeb siirast lusti ette kujutada totaalselt õudusfilmi meeleolu ruineerimist, mis juhtuks, kui sama võtet kasutada näiteks "Hellraiseris", "Elm Streetis" või mõnes muus verdtarretavas jubedusfilmis. Kui ohver selle asemel, et paaniliselt põgeneda mingi eriti hukatusliku muusika saatel, korraga kinni peaks, va Krygerit õlale patsutaks ja mingi idiootliku nalja viskaks. Igasugune õudus oleks hetkepealt kadunud. See selleks. Lõpetuseks, et: lahe oli lugeda raamatut, kus pea iga lauset võid omaette tervikliku teosena käsitleda.

Teksti loeti eesti keeles

Misfit Creep

25.04.2000, kell 17:04

Ei meeldinud nii väga, kui tema teised teosed. Iseenesest võttes on see raamat muidugi suurepärane ja puha, aga mulle siiski eriti ei meeldinud sellepärast saab nelja.

Teksti loeti eesti keeles

Krister Haav

17.06.2000, kell 15:49

Plussiga, kuid siiski neli.

Teksti loeti eesti keeles

Enn Hunt

27.06.2000, kell 16:17

viimasel ajal loetuist kaheldamatult üks parimaid! mõtlik ja filosoofiline. suurepäraselt on õnnestunud tekitada õige meeleolu (ikkagi gootika!). kohati (eriti lõpus) hakkas isegi häirima, et "actionit" on liiga palju - langes pisut meeleolust välja. lugeda tasub igal juhul. taustaks võiks valida kuulamiseks midagi gootikast, aga suhteliselt rahulikumat...

Teksti loeti eesti keeles

ichi

15.01.2001, kell 14:41

Ats Miller

17.01.2001, kell 16:05

Taavi Kalju aka Ghilderich

22.02.2001, kell 11:49

Trekkie

28.02.2001, kell 18:41

Silver Sära

21.06.2001, kell 17:42

Hiljuti "Kaleidoskoobi" läbilugenuna olid mu ootused "Kurja" suhtes eriti kõrged. Ikkagi Bradbury ja puha. Ning seda suurem oli pettumus. The bigger they are, the harder they fall...

Juba proloog tekitas halba eelaimdust: vihjed kooliaastale, kolmeteistkümneaastastele poistele, kellel "juba võbeleb ees neljateistkümnes" ja kes "kasvavad üleöö suureks". Esimene peatükk kinnitas kõige kurvemat - peategelased on lapsed. Ma pole kunagi suutnud ega vist saagi suutma võtta tõsiselt tekst, kus põhirõhk on alaealiste tegemistel. Nende hirmud on naeruväärsed, nende mured mulle kauged. Eriti aga siis, kui neile poogitakse külge äärmiselt ebausutavaid kujutelmi ja kartusi. Ma pole veel nii vana, et mitte mäletada, mida mina ja mu eakaaslased nimetet vanuses põdesid.

Bradbury raamat esindab aga veel seda kõige-kõige nigelamat varianti, kus kirjanik üritab püüdlikult näha toimuvat läbi lapse silmade, aga välja kukub nii nagu mõtleks kolmeteistkümneaastane inimesehakatis eriti targa täiskasvanuna. Täiskasvanuna, kes on lugenud läbi sadu raamatuid ja võtnud oma mõtete sõnastamisel täielikult omaks kirjandusliku kõrgstiili nii, et kõik tema mõtted on üksainus suur literatuuritsemine. Näiteks lk. 36:

"Mõnikord hilja öösiti oli Will kuulnud - kui sageli? - ootamatut rongivilet une serval, abitut, üksildast ja kauget, ükskõik kui lähedalt see ka ei kostnud./---/Jah, nemad panevadki mind nutma - nad lähevad itta ja lähevad läände, need rongid, kadudes kaugusesse, upuvad nad linnadest põgeneva une sügavustesse. Need rongid ja nende kaeblevad hüüded olid kusagil jaamade vahel igaveseks kaotsi läinud, enam mitte mäletades, kus nad olid olnud, oskamata arvata, kuhu peaksid minema, saates oma viimaseid kahvatuid hingetõmbeid silmapiiri taha ja kadudes./---/Sellesse olid koondatud kogu eluaja viled kõikide magavate aastate kõikidest öödest: kuu poole igatsevate koerte ulg, jaanuarikuise tuule imbumine läbi eeskoja seina, mis paneb vere soontes tarduma/---/" jne.jne. Kas ma pean uskuma, et niimoodi sõnastab üks toimeks teismeline oma mõtteid? Psühholoogiline ebausutavus on "Kurjas" viidud niivõrd teravaks (kui see on olnud taotluslik, siis mis võiks olla selle mõte?), et karju appi. See ebausutavus laieneb enamikule inimestevahelistele suhetele, mida raamatus kirjeldet.

Teine asi, mida tekstist palju leiab, on sõnavaht. Autor on tahtnud iga eseme, nähtuse või tegevuse ilmestada mingi värvika võrdlusega, aga kahjuks pingutab üle. Ei jaksanud kaasa elada sellistele passaazhidele nagu: "Koidikul veeres üle kivise taeva sädemeid pildudes ja möirates tormi hiigelvanker. Vihm langes vaikselt linna katusele, valgus naeru kihistades välja vihmaveetorudest ja kõneles kummalisi maa-aluseid keeli akende all, mille taga Jim ja Will püüdsid leida sobivat unenägu, valisid üht ja teist, passitasid kolmandat, kuid leidsid, et kõik need on välja lõigatud samast tumedast, kõdunenud kangast". Rääkimata sellest, et suur osa romaani tekstist ainult sellistest võrdlustest koosnebki, on enamik neist ka ebaloogilised ning seostamatud.

Ja siis veel see lõpp...Nii hale,, nii ilus, nii pateetiline, nii õnnelik! Ah, kuidas ma vihkan happy endisid ja moraalilugemisi!!!

Nigel kolm ainult selle eest, et autor valdab ortograafiat ja süntaksi. Viie paneksin ainult järelsõnale.

Teksti loeti eesti keeles

Aivar Yorick

3.10.2001, kell 01:32

Kahtlemata väga hea raamat, kuigi tavalugeja jaoks vast liiga pingutav.

Teksti loeti eesti keeles

Kätlin Traks

13.12.2001, kell 20:05

Mind hämmastas samuti see, et poolte tegelaste edasise saatuse kohta mitte midagi ei öeldud, kõik jäi kuidagi pooleli. Kuid väikseid puudusi on ju paljudel lugudel, ilma et tulemus kokkuvõttes väga palju kannataks. Mulle meeldis ja seega hindeks viis.

Teksti loeti eesti keeles

Jaanus Arumaa

23.01.2002, kell 12:55

Märt Saar

3.06.2002, kell 20:41

Olin küll varem lugenud ta novelle, kuid miks teda Suure Sügise Kirjanikuks kutsuti, ei teadnud. Nüüd tean.Raamatu peategelasteks on kaks poissi: Will ja Jim -- mõlemad kümneaastased. Kirjanik on kuidagi eriliselt neid lahti kirjutanud. Teevad nad kõike koos, instinktidki sarnased, kuid mõttemaailm ja unistused siiski on mõlemal erinevad. Kirjanik annab ka võimaluse valida, kumma rolli lugeja võiks minna. Valisin Willi nagu arvan, et enamus lugejaid teeksid.Üks ebardite karneval tuleb linna, enne teda aga üks piksevarraste müüja, kes hoiatab poisse Kurja Tuleku eest. ”Pöial sügeleb kui hull, vist on kuri tulekul,” kirjutas kuskil Shakespeare. Poistel küll pöidlad ei sügelenud, kuid tegemist põgenemise ja muu tormaisega oli neil küll.Raamat räägib küll ühe seiklusrikka seikluse sügisöil, kuid ridade vahele on peidetud tükike Bradbury filosoofiastki. See kuidas ta paneb Willi isa mõtlema elu üle järele on lausa nauditav. Räägib ta peatumatust Ajast, Unistustest ja Headest Inimestest. Tegemist on sissepoole elava inimesega, kelle peamiseks elupaigaks on raamatukogu ning tegevuseks kas lugemine või monoloogide pidamine luitunud raamatukogu seintele. Poisid saavad osaks vaid ühest monoloogi-õhtust. Väga kinnitav oli mõttetera Headest Inimestest. Et see kuidas keegi välja paistab või käitub, ei pruugi üldse rääkida inimese tegelikust olemusest. Hea Inimene on Bradbury arvates see, kes hoidub kiusatustest, võtab endale pidevalt mõne koorma kanda – olgu see siis üks koogitükk või koolist puudumata jätmine. Midagi imelikku on selles raamatus -- iga lehekülg meenutas end justkui oleks neid ridu juba varem lugenud. Võib-olla tekkis teatav nostalgiagi neid sõnu hoomata. Lõppes raamat suure sügisöise jooksuga, naeru ja kilkamisega. ”Naer on ainus Hea Inimese relv,” väitis Willi isa ja seda tõemeeli...Hüva raamat, enim soovitan Sügisel-sündinuil lugeda. Minupoolne kiitus ka Raamatu toimetajale -- s.t. jyrkale.

Teksti loeti eesti keeles

Maniakkide Tänav

10.06.2002, kell 21:45

Lugedes ülalkirjutet kommentaare tean nüüd kellele see raamat oli mõeldud. Mina seda igatahes lõpetada ei suutnud. Ebaloogiline, ülepingutatud jutuga (mis paneb lugu farsina mõjuma), palju asjatut sõnavahtu, segane ja kohutavalt igav.

Teksti loeti eesti keeles

Alo Jõekalda

15.07.2002, kell 14:57

Juba ainuüksi ehtbradburylikult meisterlik meeleoluloome teenib teosele maksimumpunktid.

Teksti loeti eesti keeles

Eevur Tumm

13.09.2002, kell 21:10

Nujah. Küsimus jääb. Miks Bradbury ei taha leppida lühivormidega? Meeleolu: tsirkus, Twin Freaks-show, USA kolmekümnendail, lapsepõlv, kõike nagu on, aga meelde ei jää suurt midagi. Siiski on tegemist väga hea kirjanikuga.

Teksti loeti eesti keeles

Chris

29.05.2003, kell 15:01

Loetav, aga eriti ei meeldinud.

Teksti loeti eesti keeles

Lauri Heinsalu

26.07.2005, kell 15:19

Eriline meeldiv lugu, mis juba mõnda aega tagasi läbi loetud, kuid paistab, et unustatud kommenteerida, kuigi olin täiesti kindel, et ka minu hinne sel on. Esimene kokkupuude Bardburyga kusjuures.

Algus tundus natuke igav - tuli mingi tüüp ja üritas poistele mingeid asjakesi maha ärida. Eriti lugema kah ei ässitand, kuid vaikselt tempo ja huvi tõusid, kui linna saabus tsirkus. Kusjuures Võililleveini lugedes tuli see natuke meelde. Mitte kui sama kirjaniku tõttu, vaid jällegi toimus tegevus väikelinnas ja tundus, et II maailmasõja aegadel, kuigi ega kindel pole, kuna ei oska eriti nõnda väikestel perioodidel vahet teha. Ja eks see ole kah parajalt subjektiivne arvamus.

Kuna meeldis enam, kui Võilillevein saab ka kõrgema hinde, kuna ei jaga mitmete arvamust, mis Võililleveini ülistavad ja seda pettumuseks peavad. Põnev, kohati õõvastav, kuid samas tundub kuidagi hubane oma linna ja kodude kirjeldustega.

Teksti loeti eesti keeles

Marko Kivimäe

21.12.2019, kell 10:43

Ütlen kohe ära, et kuigi ülalpool on juttu "õudukast" siis see on tegelikult äärmiselt mitmetahuline romaan, mõnes kohas nimetatakse seda ka süngetooniliseks linnafantaasiaks. Minu arvates on see aga hoopis äärmiselt kaunis, poeetiline ja nõtke keelega raamat. Ütleks lausa, et see raamat on mu silmis üks parimaid luuleraamatuid. Samamoodi sõnades vastuoluline väljend nagu see, et Master's Hammer'i esikalbum "Ritual" on esimene norra black metal album, kuigi bänd oli pärit Tšehhoslovakkiast. Mõned asjad on lihtsalt nagu on.

Ma pole küll Bradbury "Võililleveini" lugenud aga erinevate arvustajate tonaalsus on sama. "Vist on kuri tulekul" räägib kahest noorest linnapoisist ning külla tulnud tsirkusest. Taust on igihaljas hea ja kurja võitlus (kusjuures "head" on suveinimesed ja "pahad" sügisinimesed), kus tsirkus on täis igasuguseid veidraid tüüpe. Tsirkus hakkab vaikselt uinuva linnakese elu mõjutama, mida edasi seda rohkem kerib raamat end lahti ning tegevus läheb hoogsamaks. Samas on väga keeruline ütelda, et millest nüüd raamat täpselt räägib kuna üks oluline allteema on hoopis ühe peategelase isa, läbi kelle koorub välja Bradbury enda filosoofia. Isa mõtiskleb elu üle, räägib Ajast, Unistustest ja Headest Inimestest. Tegu on pesuehtsa introverdiga, kelle sisemaailm on tegelikult äärmiselt varjundirikas kui ta ainult rääkima saada.

Õudne, jah raamat seda vahel on. Aga see pole mitte kuidagi pidi tavaline hirmukas, pigem ongi kõik segatud äärmiselt kaunikõnalise jutustamisviisiga. See muudab ühtepidi teinekord olukorra hoopis võikamaks või siis segasemaks, võta nüüd kinni.

Kui rääkida täpsemalt keelelisest poolest siis raamat võib kohe alguses ulmepuristi ära ehmatada - kuna olgugi, et tegevust jagub siis on väljendusviis äärmiselt... tavatu. Näiteks: "Kõrvalmajas tõusis Jim samuti istuma nagu peegelpilt. Miljoni miili kaugusel hakkas leierkast mängima nii kurvalt, nagu leinaks ta iseennast."

Või:

"Ma arvan, et juurdlemine selle üle, kuidas olla hea, võib mõnel öösel seinad pragunema panna."

Puhas nauding!

Jube raske on sellest raamatust rääkida, seda peab lihtsalt lugema.

Raamatule on kirjutanud äärmiselt põhjaliku järelsõna Jüri Kallas, müts maha ja kraaps.

Veel üks stiilinäide:
--------
"Kell kolm öösel, mõtles Charles Halloway oma voodiäärel istudes. Miks tuli rong just sel kellaajal?

Sellepärast, mõtles ta, et see on eriline kellaaeg. Naised ei ärka sel kellaajal kunagi üles, eks ju? Nad magavad lapseund. Aga keskealised mehed? Nemad tunnevad seda kellaaega hästi. Jumal küll, kesköö pole sugugi paha, sa ärkad üles ja uinud uuesti. Üks ja kaks pole sugugi paha, sa vähkred veidi, kuid uinud uuesti. Kell viis või kuus hommikul on lootust, sest koidik on juba silmapiiri taga. Aga kell kolm, issand hoidku, kell kolm! Arstid ütlevad, et keha on siis madalseisus. Hing on läinud välja. Veri voolab aeglaselt. Sa oled surmale peaaegu sama lähedal kui suremise hetkel. Uni on tükike surma, aga hommikune kell, millele päranisilmi otsa vaadatakse, on elus surm! Sa näed lahtiste silmadega und. Jumal küll, kui jätkuks jõudu üles tõusta, võiksid sa need pooluned jämedate haavlitega maha lasta! Aga ei, sa lamad purukuiva voodipõhja külge naelutatuna. Kuu veereb mööda, et oma idioodinäoga sulle otsa jõllitada. Päikeseloojakust on hulk aega mööda läinud, koiduni on veel kauem oodata, niisiis arvad sa kokku kõik lollused, mis oled elus teinud, armsad väikesed rumalused, mida on teinud inimesed, keda sa kord nii hästi tundsid ja kes nüüd on nii väga surnud. .. Ja kas polegi tõsi, nagu ta kusagilt oli lugenud, et haiglates sureb just öösel kell kolm rohkem inimesi kui ükskõik millisel muul ajal...? "
(lk 41)
--------

Teksti loeti eesti keeles

Mart Pechter

17.11.2024, kell 19:13

"Something Wicked This Way Comes" on ulme kuldajastu autorite hulgast mulle kõige südamelähedasema Ray Bradbury üks väheseid romaane. Seda võiks nimetada ühelt poolt süngeks fantaasialooks või isegi õuduslooks - teiselt poolt aga noortele suunatud jutustuseks või isegi poistekaks.

Selles loos saabub 20. sajandi algusaastate Ameerika väikelinna rändtsirkus - mille juures märkavad kaks kohalikku varateismelist poissi midagi seletamatult kõhedat. Ka on sügis juba käes ja halloweeni-õhtu peagi saabumas. Poisid, Will Halloway ja Jim Nightshade otsustavad asja uurida.

Kuid öösel, kui nad tsirkusetelkide juurde hiilivad, näevad need välja hoopis teistsugused kui päevavalguses. Lisaks tavalistele atraktsioonidele on tsirkuses suurel hulgal erinevaid friike ning kõigist hullemad on omanikud - punapäine hiiglane härra Cooger ja üleni tätoveeritud härra Dark.

Ma märkisin küll alguses, et seda lugu võib kutsuda noortekaks või isegi poistekaks, kuid kuigi nimeliselt on peategelasteks Will ja Jim, on raamatu tõeliseks südameks hoopis Willi ja tema isa suhe. Kõigest muust rohkem ongi see ehk poja-ja-isa lugu, ning sellisena üsna harukordne pealegi.

Ma arvan, et seda raamatut olen ma lugenud kümneid kordi (seekord esimest korda originaalkeeles). Ideaalis soovitaks lihtsalt, et seda võiks lugeda korra noorena (umbes Willi/Jimi vanusena) ning siis uuesti vanana (kui mitte päris Willi isa Charles'i vanusena, siis vähemalt sinnapoole).

Mul on ainult kahju sellest, et nagu Jim on tumedam peegelpilt Willist, siis samasugune peegeldus on Jimi ema Willi isaga võrreldes, kuid teda on raamatus väga vähe. Üheksas peatükk näiteks, mis on ainult Jimile ja tema emale pühendatud on oma lühidusest hoolimata kohutavalt võimas.

Kui midagi veel mainida, siis kõige tugevamad on raamatu esimesed umbes neli viiendikku, kus karnevali tume jõud tundub olevat täiesti võitmatu. Kuidas saakski üldse võidelda kellegagi, kes kontrollib nii elu kui ka surma? Kui lahendus on lõpuks olemas, siis võtab see natuke nagu rõhu ära.

Samas on lahendus siiski väga hea ja täpselt vastavuses muinasjutuliste sümbolitega, mida kõik teavad. Kurjusel on selle järgi ainult see jõud, mis sa talle ise annad ning ei ahvatleda ega hirmutada ei ole võimalik kedagi, kes sulle selle peale ainult näkku naerab.

Lõpuks ei saa mainimata jätta Bradbury luulelist stiili, mille ta on siin üsna maksimumi välja võtnud. Kui Bradbury ilmselt kuulsaim romaan "451 Fahrenheiti" on intellektuaalne, siis "Vist on kuri tulekul" on läbinisti emotsionaalne. Vahest seetõttu meeldibki just viimane mulle seetõttu rohkem.

Hinnang: 10/10

Teksti loeti inglise keeles

Ray Bradbury

22.08.1920–06.06.2012

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Ray Bradbury ·

Lisavahendid:

Ray Bradbury

22.08.1920–06.06.2012

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Ray Bradbury ·

Lisavahendid:

Autorite sildid:

Teoste sildid: