Kasutajainfo

Ray Bradbury

22.08.1920–06.06.2012

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Ray Bradbury ·

The Martian Chronicles

(romaan aastast 1950)

eesti keeles: «Marsi kroonikad»
Tallinn «Eesti Raamat» 1974 (Mirabilia)

Sarjad:
Sisukord:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
35
12
4
0
0
Keskmine hinne
4.608
Arvustused (51)

Bradbury Marsi kroonikaid võiks tegelikult ka jutukoguks nimetada, aga kuna need jutud moodustavad niivõrd ühtse terviku, otsustasin romaani kasuks. Ja see pole vaid minu arvamus. Bradbury esitab neis 40ndail pulpajakirjades ilmunud lugudes oma nägemuse Punase Planeedi hõlvamisest. Ning see nägemus on oma erakordses poeetilisuses ja fragmentaarsuses niivõrd meeldejääv, et teos väärib täiesti kuulumist kõigi aegade parimate ulmeromaanide hulka. Raamat ilmus Mirabilia sarjas Linda Ariva tõlkes ning Bradburyt eestindab temast paremini vaid Mario Kivistik. Vähemasti minu meelest. Väga väärt lugemine igatahes.
Teksti loeti eesti keeles

Ilmus Mirabelia sarjas. Lugemise ajal olin noor ja ei saanud kõigest aru. Nüüt kui NASA on jäljed marsi tolmu jätnud paistab lugu(lood) hoopis huvitavamad olema. Masendav alltekst neis lugudes mind häiris.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin seda raamatut esimest korda, kui miski väike pätakas olin alles. Jättis tohutult sügava mulje. Mitumitu aastat hiljem lugesin uuesti - jättis hoopis teistsuguse, kuid endiselt sügava mulje. See raamat lihtsalt paneb kaasa mõtlema, mis on IMHO üks olulisemaid asju, mida ühelt tõsiselt kirjatükilt võiks oodata.
PS Kellele meeldis ja võimalus on, lugegu originaali ka. Mitte, et tõlkija oleks halba tööd teinud, aga kuidagi ehtsama mulje jättis originaalkeeles kirjutatu. Ja need kõhedad kohad on ka veelgi kõhedamad.
Teksti loeti eesti ja inglise keeles

Sellest raamatust algas minu totaalne ulmehuvi. Sest see mida enne lugesin, oli lihtsalt huvitav (või vähem huvitav, või üsna saast), aga see romaan oli tõsine tükk. Võlus just poeetilis-romantiline kujutluslaad: liivalaevad, maskikultuur, kummituslikkus, putukapüstolid jne. Tegelikult võib seda teksti nimetada ka teaduslik fantastiliseks õudusromaaniks, sest see tehniline atribuutika on seal sageli üsna vigane ning meeleolu on üsna õõva tekitav. Igatahes lõi see raamat mind tollal (5-6 klassi naakmanni) üsna pahviks ja oli aeg kus minu jaoks oli vaid kaks tõeliselt suurt ulmekirjanikku: Ray Bradbury ja vennad Strugatskid. Bradbury puhul ongi jäänud tänaseni lummama see Suur Maailma Sügis. Spleen küll, aga samas jääb iga Bradbury raamatu (jutu) lõppu pisuke lootusekübe.
Teksti loeti eesti keeles

See raamat pani mind Bradbury teisi romaane ja novelle otsima ja nii saigi ta üheks minu lemmikuks :) Raamatu lõpp oli oodatav, aga kõige uhkem novell oli minu arvates tühjast majast, kus kell hüüdis ikka veel toimingutele... Üksnes selle pärast võib juba maksimumhinde anda
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Ka mul oli see raamat sügavama ulmehuvi alguseks. Eriti meeldis autori poolehoid marslastele. Minu arvates sarnaneb Marsi vallutamine kõige rohkem eurooplaste sissetungile Uude Maailma.
Teksti loeti eesti keeles

Bradbury on halastamatu - konkistadoorid ja inkad olid on ja jäävad, inimese loomus ei muutu. Vähe sellest, lõpuks hävitab inimene ka enda. See on midagi, millele me eelistame mitte mõelda ja lausa hädavajalik on inimestele aeg-ajalt meelde tuletada, mis on juhtunud ja mis meid oodata võib. Bradbury pessimism on nagu mõru rohi, mis ravib.
Teksti loeti eesti keeles

Üks paremaid ulmeraamatuid. Loen vähemalt korra igal poolaastal läbi. See teos lihtsalt on selline, millega annab niimoodi ümber käia. Isegi see maailmalõpumeeleolu ei häirinud. Mõnusad lühikesed nõrgalt seostatud jutukesed/mõtisklused. Meeldib see Bradburyle omane poeetiline stiil, millele on tõesti raske midagi vastu panna.
Teksti loeti eesti keeles

"Marsi kroonikad" on mitmes mõttes tähelepanuvääriv teos. Kõigepealt algab ilmselt suurema osa eesti lugejatest kokkupuude Bradburyga just sellest romaanist ning on väga hea, et mitte mõnest tema vähemväärtuslikumast asjast. Teiseks - kui palju on selliseid ulmeromaane, milles pea kõik SF võtted ära kasutatakse ning Horrorit ka sisse pannakse? Ometi on see kompott saanud üheks paremaks SF romaaniks läbi aegade. Kolmandaks on Bradbury imetlusväärne kirjanduslik stiil selles teoses väga hästi välja tulnud. Muuseas: "Marsi kroonikad" ei sisalda kõiki Bradbury jutte Marsi teemadel, olen lugenud vähemalt kaht, mida selles kogumikus (romaanis) pole. Üks neist ilmus vist "Täheajas" ja teine on "The Wilderness".
Teksti loeti eesti keeles

Igal raamatul on oma aeg, millal teda lugeda. Marsi kroonikad sattus mulle pihku pärast seda, kui olin läbi lugenud oma esimesed ulmeromaanid ja seejärel Mirabilia sarja revideerima asunud. Ja see oli esimene ulmeromaan, mis mulle ei meeldinud. Mingi täielik jama. Mulje oli niivõrd peletav, et möödunud kümne või rohkema aasta jooksul pole uut katsetki teinud. Mistõttu raamat saab nüüd küll äärmiselt ebaõiglaselt nigela hinde. Aga selline on elu. Samas eksisteerib terve rida raamatuid, mida lugedes ma tunnen, et oleksin pidanud lugema neid palju palju-palju varem. Et raamat on mind oodates hapuks läinud. Kuna hiljuti loetud Bradbury illustreeritud inimene on BAASis oma viie kätte saanud, siis on lootust ka Marsi kroonikatel, kui ta uuesti käsile võtan. Siis saab ka praegune hinne üle vaadatud.
Teksti loeti eesti keeles

Masendavalt rõõmus raamat. Tõlgendatav nii novellikoguna kui tervikteosena. Palju masendavaid üksikkaadreid (maja, mis teenindab inimesi, keda ammu enam ei ole; üksik inimene üksikul planeedil otsimas teist inimest jne); kuid Bradburyle iseloomulikult ei olegi kogupilt nii sünge. Sest alati jääb lootus, et kohe-kohe lõpeb painav reaalsus ning algab tõeline olemasolu. Bradbury kirjeldatud maailm meenutab ju luupainajalikku unenägu, millest on turvaline ärgata. Ja avastada, et praegu veel ei ole kõik nii halvasti. Ei ole kunagi osanud Bradburyt kuhugi sahtlisse liigitada. Ning ega temaga vist nii saagi.
Teksti loeti eesti keeles

No vaat mulle jälle ei meeldinud. Oli teine kuidagi hakitud. Ja masendav. Ja seda nii esimesel, teisel, kui kolmandal lugemisel. Vabandust seltsimehed, no ei saa nelja panna.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle Bradbury eriti ei maitse (väljendi saamislugu vt. I. Grekova "Värava taga"). Sellest hoolimata tahaks kõnesolevale romaanile (? jutukogule?) rohkem kui viie panna. On huvitav märkida, et "Kord tulevad soojad vihmad" ilmus eesti keeles juba kuuekümnendate keskel U. Aguri raamatus "Inimesed ja automaadid". Ka see oli hästi tõlgitud.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Minu meelest Bradbury parim teos. Raamat haarab kaasa, ei saa käest panna enne kui läbi pole .. kusjuures lugeda võib tõesti kuus korda aastas ja mulje ei muutu halvemaks. Mõjub realistlikuna .. samas on alatoon lausa kurb ja võib panna hambaid kiristama : )
Teksti loeti eesti keeles

Ausalt öeldes mina aru ei saa, miks kõik seda romaani nii kiidavad. Minu meelest on ta ikka päris jama. Bradburyl on juba selline stiil, mis mulle eriti ei meeldi. Raamatut võis, kuid võis ka mitte lugeda. Juurde ta igatahes midagi ei andnud. Noh, olid mõned head ideed, aga need olid kuidagi ebahuvitavalt kirja pandud. RB kirjutatud juttudest on mulle kõige parema mulje jätnud hoopiski "The Veldt". Nii et mina sellele üle "3" küll ei pane, kuigi mind tõenäoliselt Bradbury fännide poolt ära lintshitakse.
Teksti loeti eesti keeles

Ülivõrdeid ei tule. Aga omal ajal, omas ajas ja ruumis, tähelepanu vääriv teos. Pärast Marineri ja Vikingi reise enam mingit elu Marsilt ei otsita... see on lihtsalt üks tükk kivikolu keset universumit. Iseenesest on ju põnev on punasest roheliseks muutuv värvus ja näilised kanalid panid inimesi nii Marsist unistama ja fantaseerima...Bradbury on pessimistlik õrritaja, julge fantaseerija, väga hea kirjanik. Mõned lood olid siiski veidi igavad. 4+
Teksti loeti eesti keeles

Siit järgnevad küll ülivõrded ja kui palju veel. Mu meelest üle aegade parim raamat. Bradburys tuleks lugeda ühte ja sama teost nii mitmes tõlkes, ku vähegi keeleoskus lubab, sest kui on vähegi tasemel tõlkija, siis on juba see va keele kasutus iseenesest siuke parajasti nauditav asi. Bradbury inglise keelest ma parem ei räägigi, sest sellega käib ta ringi (ma tsiteerin kedagist, a ei mäleta keda täselt) nagu oleks see tema poolt välja mõeldud. Olen suht kindel, et igatsorti kirjandustegelased mu siukese arvamuse eest ära lintshiksid, a minu meelest XX sajandi parim raamat.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Ray on ray on ray.Midagi muud on raske öelda. Mõni loeb korra aastas "Shvejk`i", mina jällegi RB kroonikaid. Mõne jaoks on "Shvejk" tähtis nigu piibel, minu jaoks on "Kroonikad" tunduvalt tähtsamad, kuna piiblit olen vaid põgusalt sirvinud.
Teksti loeti eesti keeles

Tegu on muidugi huvitava raamatuga, mis kindlasti väärib kogu seda tähelepanu mis talle on osundatud. Kuigi minu poolt ei saa ta sedavõrd kõrget hinnangut kui teistelt, ei arva ma ometi, et tegu oleks halli või igava raamatuga, samuti ei häirinud mind see maailmalõpu meeleolu, mis igalt poolt läbi kumas. Minu madalama hinde põhjuseks on pigem see killustatus. Vaatamata sellele, et ma tean, et tegu on ju erinevatest juttudest kokku pandud kogumikuga, on ta siiski killustatud. Aga see asjaolu ei hakanud karjuvalt silma, nii et neli. Tugeva plussiga.
Teksti loeti inglise ja eesti keeles
AR

Ausalt öeldes ei ole see minu Ray Bradbury lemmikteos. See on küll omapärane aga mõned novellid sarnanevad Wellsiga. Näiteks nagu tuulerõuged marslastel.
Teksti loeti eesti keeles

Kui seda esimest korda Mirabiliast lugesin, panin selle raamatu käest tundega, et seda enam kunagi kätte ei võta. Pärast aga, oles lugenud veel mõnda RB teost, otsustasin seda siiski veelkord lugeda, ning siis oli hoopis teine tera.

Minu arust on see väga tore jutukogumik. Hakkab kahju kõigist neist, keda inimkond jalge alla trambib... Ja seda ta teeb ju kogu aeg - pole vaja Marsile minnagi.
Teksti loeti eesti keeles

RB on Suur Kirjanik. Tõeline meister. Müts maha ta oskuse ees sõnu seada; omalegi tahaks kolba alla midagi sellist, mis nii pööraseid ja huvitavaid ideid genereerib! RB on ka misantroop. Ja seda ma talle andeks ei anna. Ta on ka moralist. Tema lugudes tundub kogu aeg kusagil istuvat üks pisike paharet, kes hävitab kõik need, kes püüavad oma saatusest kõrgemale tõusta. Mulle ei meeldi, mida ta oma tegelastega teeb - ta ajab nad läbi hakklihamasina ja jätab ainult murust madalamad ellu. Sellele vaatamata on ta Suur Kirjanik.

Õige, selle raamatu aeg on läbi. Veel veerand sajandit tagasi oli see ehk mõne koha pealt aktuaalne, nii mõnigi visioon on tegelikkuseks saanud nüüd, ent tegemist on eilse päeva raamatuga. 50-ndate USA, millele tuld ja tõrva kaela kallatakse ja kadu kuulutatakse, ei eksisteeri enam sellel kujul.

See raamat on viite väärt, neli selle eest, et ma ei kannata maniakaalset irisemist.

Teksti loeti eesti ja inglise keeles

Minu värav ulmekirjandusse ja seetõttu paneksin talle nii kõrge hinde kui võimalik, kuid tegelikult, nüüd võrreldes teda ülejäänud Bradbury loomingu ja muu ulmekirjandusega, millega vahepeal olen kokku puutunud, jääb ta neile ikkagi alla.
Teksti loeti eesti keeles

Nojah, eks ta ole... aga kas neid probleeme ja mitmesuguseid eetilisi valikuid ja situatsioone ei saaks väljendada ilma metsiku paatoseta, mis igast sõnast näkku õhkub? Ja kas ei saaks neid asju lahendada meie planeedi piires - tegevuse viimine Marsile näib olevat lihtsalt mängulust. 90% raamatus sisalduvast on väga maised ja maalähedased mured.
Teksti loeti eesti keeles

Tol hetkel, kui seda lugesin, tundus, et paremat ulmeromaani annab otsida. Vahest nüüd lugedes arvaksin teisiti. Kui viitsin kroonikad uuesti läbi lugeda, eks siis kritselda ka kommentaari pikemaks.
Teksti loeti eesti keeles

Tegemist on imetlusväärse ulmeklassikaga, mida on lausa piinlik kommenteeridagi. Oleks sedavõrd häid raamatuid vaid rohkem...
Teksti loeti eesti keeles

Poeesia. Mul on savi, kas Bradbury räägib ühiskondlikest oludest 50.te USAs või et tal puuduvad teaduslikud teadmised. Õhkkond ja meeleolu on selles raamatus peamised. Olen jätkuvalt armunud (eks sellest varajase nooruse kiindumusest olegi raske pääseda:))
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Kui ma peaksin nimetama vaid kümmekond ulmeraamatut, mis on minu arvates maailma parimad, siis oleks nende kümne hulgas ka Ray Bradbury "Marsi kroonikad". Veendusin selle romaani (või siis jutukogu, kuidas keegi liigitab), headuses taas, seda ma ei tea mitmendat korda läbi lugedes.

Ajendi raamatu kättevõtmiseks andis see, et vaatasin lõpuks korralikult ära lapsepõlves tükati Soome televisioonist nähtud teleseriaali "The Martian Chronicles". See 1980. aasta miniseriaal on üks-ühele Bradbury kultusteose järgi lavastatud ning peale kolme osa vaatamist tekkiski tahtmine meenutada, kuidas need lood raamatus täpselt kirjas olid.

Mis mulle selle raamatu juures eelkõige meeldib, on viis, kuidas Bradbury on loo kirja pannud - tema kirjeldamisoskus ning tekstis kasutatud metafoorid on lausa lummavad. Ning see süngus ja traagika. Tegelased vast nii eredalt välja ei tulegi, kuid arvestades romaanis esinevat tegelaste hulka, on nad siiski küllaltki meeldejäävad - kui mitte nimepidi, siis vähemalt tegude, nii heade kui halbade, järgi.

Kui peaksin soovitama kogu romaanist vaid üht lugu, siis selleks oleks Usher II. Kuigi tegemist on sellesse romaani vast kõige vähem sobivama looga (pigem seondus see mulle rohkem Bradbury teise kultusteosega "451° Fahrenheiti").See on niiöelda kirsiks tordil - kõik eespool viidatud positiivne kontsentreerub just selles loos.

Kas "Marsi kroonikate" kohta saab ka midagi kriitilist öelda? Ausalt öeldes, mina mitte - tegemist on läbi ja lõhki tippteosega, mis kinnitab veelkord mu veendumust, et kõige paremad ulmeromaanid kirjutati enne minu sündi. Kuigi tänapäeval võib tunduda "Marsi kroonikates" kirjeldatud 1950-aastate tehnika vananenuna, siis mulle sellised releede plõksumiste, hammasrataste tiksumise ja lülitite klõpsimiste kirjeldused meeldivad. Mitte, et need selles romaanis üldse esimese-, teise- või isegi kolmandajärgulise tähtsusega oleks, eks. Ainukesed imepisikesed tõrvatilgad esinesid eestikeelses tõlkes. Nimelt olen kogu aeg arvanud, et nõukogude ajal tehti tõlkimisel ja toimetamisel paremat tööd, kui tänapäeval, aga võta näpust. Leidsin selliseid toredaid väljendeid nagu "head õnne!" (good luck, mis oleks olnud mõistlikum tõlkida "edu!") ning "vesimelon" (water-melon ehk siis arbuus). Lisaks veel ka biljon miljardi asemel, aga see viimane on mingite keelereeglitega lausa lubatud. Kuid muus osas on tõlge muidugi suurepärane!

Seega, ükski pisiasi ei saa rikkuda kogumuljet: enam kui poolsajand tagasi kirjutatud "Marsi kroonikad" on veel tänapäevalgi, ulmeromaanis kirja pandud sündmuste toimumise aastatel, sama nauditav nagu varemgi. Tõeliselt ajatu teos, meistriklass! Tegemist pole mingi lastele või lapsemeelsetele mõeldud kergekaaluline ulme. Ray Bradbury "Marsi kroonikate" igas loos on väga sügav mõte sees. Raamat on niivõrd deep, et mul käisid lugedes pidevalt värinad üle keha, pisarad tulid silma - ühesõnaga pea kirjeldamatu nauding.

Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: oktoober 2024
september 2024
august 2024
juuli 2024
juuni 2024
mai 2024

Autorite sildid: