(romaan aastast 1950)
eesti keeles: «Marsi kroonikad»
Tallinn «Eesti Raamat» 1974 (Mirabilia)
Õige, selle raamatu aeg on läbi. Veel veerand sajandit tagasi oli see ehk mõne koha pealt aktuaalne, nii mõnigi visioon on tegelikkuseks saanud nüüd, ent tegemist on eilse päeva raamatuga. 50-ndate USA, millele tuld ja tõrva kaela kallatakse ja kadu kuulutatakse, ei eksisteeri enam sellel kujul.
See raamat on viite väärt, neli selle eest, et ma ei kannata maniakaalset irisemist.
Ajendi raamatu kättevõtmiseks andis see, et vaatasin lõpuks korralikult ära lapsepõlves tükati Soome televisioonist nähtud teleseriaali "The Martian Chronicles". See 1980. aasta miniseriaal on üks-ühele Bradbury kultusteose järgi lavastatud ning peale kolme osa vaatamist tekkiski tahtmine meenutada, kuidas need lood raamatus täpselt kirjas olid.
Mis mulle selle raamatu juures eelkõige meeldib, on viis, kuidas Bradbury on loo kirja pannud - tema kirjeldamisoskus ning tekstis kasutatud metafoorid on lausa lummavad. Ning see süngus ja traagika. Tegelased vast nii eredalt välja ei tulegi, kuid arvestades romaanis esinevat tegelaste hulka, on nad siiski küllaltki meeldejäävad - kui mitte nimepidi, siis vähemalt tegude, nii heade kui halbade, järgi.
Kui peaksin soovitama kogu romaanist vaid üht lugu, siis selleks oleks Usher II. Kuigi tegemist on sellesse romaani vast kõige vähem sobivama looga (pigem seondus see mulle rohkem Bradbury teise kultusteosega "451° Fahrenheiti").See on niiöelda kirsiks tordil - kõik eespool viidatud positiivne kontsentreerub just selles loos.
Kas "Marsi kroonikate" kohta saab ka midagi kriitilist öelda? Ausalt öeldes, mina mitte - tegemist on läbi ja lõhki tippteosega, mis kinnitab veelkord mu veendumust, et kõige paremad ulmeromaanid kirjutati enne minu sündi. Kuigi tänapäeval võib tunduda "Marsi kroonikates" kirjeldatud 1950-aastate tehnika vananenuna, siis mulle sellised releede plõksumiste, hammasrataste tiksumise ja lülitite klõpsimiste kirjeldused meeldivad. Mitte, et need selles romaanis üldse esimese-, teise- või isegi kolmandajärgulise tähtsusega oleks, eks. Ainukesed imepisikesed tõrvatilgad esinesid eestikeelses tõlkes. Nimelt olen kogu aeg arvanud, et nõukogude ajal tehti tõlkimisel ja toimetamisel paremat tööd, kui tänapäeval, aga võta näpust. Leidsin selliseid toredaid väljendeid nagu "head õnne!" (good luck, mis oleks olnud mõistlikum tõlkida "edu!") ning "vesimelon" (water-melon ehk siis arbuus). Lisaks veel ka biljon miljardi asemel, aga see viimane on mingite keelereeglitega lausa lubatud. Kuid muus osas on tõlge muidugi suurepärane!
Seega, ükski pisiasi ei saa rikkuda kogumuljet: enam kui poolsajand tagasi kirjutatud "Marsi kroonikad" on veel tänapäevalgi, ulmeromaanis kirja pandud sündmuste toimumise aastatel, sama nauditav nagu varemgi. Tõeliselt ajatu teos, meistriklass! Tegemist pole mingi lastele või lapsemeelsetele mõeldud kergekaaluline ulme. Ray Bradbury "Marsi kroonikate" igas loos on väga sügav mõte sees. Raamat on niivõrd deep, et mul käisid lugedes pidevalt värinad üle keha, pisarad tulid silma - ühesõnaga pea kirjeldamatu nauding.