Järjekordne arusaamatu jutuke Bradbury sulest. Öö enne William Simmons`i matmist istub Vanaema Loblilly surnuvalves ja mõtiskleb, mis oleks kõik saanud, kui ta oleks Williamiga abiellunud. Nad ju armastasid teineteist. Mõtiskleb oma vanuse üle, ta on vana ja kole ja kasutu jne. Loo lõpp on ju küll natuke helgemates värvides, aga loo pointi ma küll ei leidnud.