Sisust: Viis tuhat aastat tagasi tegi mingi kosmoselaev Merkuuril (sic!) hädamaandumise. Jutu alguses sündiv poisslaps-peategelane esindab aga kümnetuhandendat põlvkonda. Nimelt on radiatsioon ja temperatuuride meeletu kõikumine lühendanud asukate elu kaheksale päevale, mistõttu lapseeast saadakse välja tundidega, täisealine ollakse päev pärast sündimist ning keskiga jõuab kätte veel paar päeva hiljem. Kõike tuleb teha äärmiselt kiiresti -- otsida süüa, otsida naine, otsida vaenlased... Ning kauguses särab enam-vähem terveks jäänud kosmoselaev, mille kaitsvasse rüppe on loendamatu arv kogukondade elanikke püüdnud tulutult jõuda. Ka peategelasel on samasugused unistused, ehkki ta mõistab, et proov neid täita lõpeks ilmselt ärapõlemise või jääkamakaks tardumisega.
Bradbury kirjeldab elu, mis loetud päevade jooksul sedalaadi primitiivses ühiskonnas toimub. Kirjeldab haaravalt. Peategelasel on oma quest, oma missioon täita ning kas ja mil määral see õnnestub, kui üldse, selgub juba jutust endast. Eelpool mainisin, et "Frost and fire" vahtu ei sisalda -- tegelikult aga tekitas Teadlaste-nimeliste tegelaskujude vajalikkus minus mõningaid kahtlusi. Andmaks peategelasele kõigest pisikest tõuget vajalikus suunas näisid nad olevat liialt ületähtsustatud. Kuid see on juba pisiasjade kallal norimine (sama ka võimalike astronoomia-alaste vigade kohta, mis nii ehk naa ei häirinud). Kokkuvõttes on kahtlemata tegu nauditava lugemisega.