Lugu, mis on seotud "Dandelion Wine`iga", kirjutatud samuti Doug Spauldingiga peaosas ja annab edasi suht samasugust atmosfääri. Ma pean aga ütlema, et "Dandelion Wine`is" mulle meeldisid suti vähem just need üleloomulikud kohad ning seetõttu hindan neljaga. Aga judinaid tekitab küll see lapse mõttekäik - tavaline, intelligentne väike poiss jõuab loogiliselt järeldusele, et majas elav allüürnik on vampiir ja tal tuleb kõht lõhki lõigata. Selline mõttekäik oleks võinud aset leida igal pool ja mistahes poisiga, mitte ainult Greentownis ja Dougiga. Mulle meenus jutt, mida rääkis Siberist tagasi tulnud eestlane ühe vene perekonna kohta. Laps oli hommikust õhtuni kodus ja tal ei olnud midagi teha. Majas oli neli kassipoega, ta mängis nendega, kuid kaua sa ikka mängid kassipoegadega. Ära tüütab. Siis pani ta käed kassipoja kaela ümber ja pigistas ning looma silamd läksid suureks-suureks. Ta lasi lahti ja silmad läksid normaalseks tagasi. Seda kordas ta niikaua, kuni silmad enam suureks ei läinud ja iga kassipojaga. Bradbury atmosfäär ja tema lapstegelased on umbes samasuguse loogikaga üles ehitatud. Samas on tal rida idüllilisi lapsepõlveepisoodide kirjeldusi ja kunagi ei või teada, kuhu ta tahab välja tüürida.