Üks paremaid lugusid üldse, mida olen lugenud Bradburylt. Kas ulme? Kusagil Horror/Terror piiri peal ta on, rangelt võttes võib muidugi öelda, et kirjeldatud pole midagi üleloomulikku ning tegevus oleks vabalt võinud ka tegelikult aset leida. Ometi on tegu sedavõrd imeliku looga, et keel tõrgub üleloomulikkust eitama, lisaks sellele jääb ikkagi rida küsimusi, millele ratsionaalselt ei õnnestu vastata (kas siis tõesti kõigi nende aastate jooksul keegi ei sattunud selle linnalähedase villa juurde? jne.).