(jutt aastast 1948)
eesti keeles: «Ehk surres undki näha»
«Mardus» 1994; nr. 4 (Ray Bradbury ekstra)
Ray Bradbury «Kaleidoskoop» 2000
Lõpus kohta -- tegelikult ju mdagi hullu ei juhtunud peale selle, et peategelane surma sai. Kui viimased laused "Ilusaid unenägusid" peaks mingi puänt olema, siis on see küll ebaõnnestunud. Olid ju neil kahel mehel kõik võimalused olemas, et kohe kui ilmneb planeedi olemus, sealt kaduda. Ka oleks peategelane sel hetkel, kui avastas, et raadio ei tööta, kirja võinud kirjutada tema võimalikele leidjatele, sest arvestas ta ju täiesti kainelt nii enesetapu kui hullumise võimalusega. Tegemist IMHO on tegelikult ühega vähestest lugudest, mis teatris või filmina paremini töötaks kui jutuna -- kuuldemängu siin juba maniti.
Olen seda teksti korduvalt lugenud. Üldiselt meeldib... samas tekitab iga korduslugemine teatavat raskust. Neli peaks seega õige hinne olema, et hea jutt, kuid üle lugeda ei taha. Kõik korduslugemised on ju olnud tingitud sellest, et sain originaali kätte, et ilmus eesti keeles... aga mitte sellest, et oli superhea jutt. Muide, mälestused sellest jutust on alati paremad, kui lugemisel tekivad muljed.
Jutt ise on klassikaline näide õudustehnikast SF kuues... et asendame purunenud kosmoseraketi purunenud postitõllaga, väikeplaneedi mingi metsakolka trahteriga ja iidse tsivilisatsiooni esindajad mingite rahutute vaimude/deemonitega – ning midagi ei muutu!
NB! Pealkiri pärineb «Hamletist», kui keegi veel ei tea.