Bradbury on oma teostes siiski üsna palju pühendanud Marsile ja tuleb nõustuda järgmise arvamusavaldajaga, et ta on üritanud siia tõepoolest kõike mahutada, kõik oma ideed ja fantaasiad. Kusjuures tuleb tunnistada, et viimased pole sugugi halvasti välja kukkunud. Vähemalt mitte minu hinnangul. Kuigi erinevate Marsi juttude vahel paistavad silma (pigem lausa torgivad) vastuolud. Samas, kui võtta asja nii, et erinevad lood ei moodustagi tervikut (mida nad tegelikult ju ei teegi), siis jäävad ka vastuolud tähelepanu alt välja. Jutt ise on üsna tüüpiline Bradbury, mitte eriliselt halvem, samas ega ta midagi eriliselt head ka ei ole. Ometigi oli tegu mõnusa lugemisega, mida ma ikka mõnikord üle vaatan. Ja ei saa öelda, et ta vähem meeldiks...