Peategelane on üks ajakirjanikunäru, kes põgeneb mingite kondimurdjate eest. Kondimurdjad on aga palganud üks tööstur, keda see leheneeger santazheerib. Vaat siis satub see leheneeger mingi pisikese poe ette... poeesist ummistab ka ilge rahvasumm ning peagi saabub suur tööstur ise. Jooksikust leheneeger tunneb, et siin läheb jamaks... et kui kõrilõikajate palkaja ise end kohale hiivab, siis on oodata leheneegrile mitte eriti soodsat lõpplahendust. Viimases hädas lippab jooksik poodi ning selgub, et ta on esimene ostja... et kõik ainult vahivad klaasi taga, kuid sisse ei astu keegi...
Poes müüakse aga kummalist ja mitte sellest maailmast pärit olevat nodi... ajakirjanik esineb kõva asjatundjana ning ostab esialgu mingi karbitäie vidinaid. Loll ta on, nagu rõhuv osa ajakirjanikest seda olema kipub...
Lühidalt ajakirjanik lahendab kõik oma probleemid nende vidinate abil... ja see pole siin lõpplahenduse väljalobisemine, vaid minu nägemus asjast...
Kiiksuga lugu, midagi sinna Lewis Padgetti loomingu kanti, aga Bradbury on siin kahjuks üsna algaja ning lugu venib minu meelest liialt. Sellest neli!