Seda kõike justnimelt viimase lõigu pärast, milles marslased, olles teatud ajaks muundunud maalaste surnud sugulasteks, ei suutnud ka pärast oma missiooni täitmist, st maalaste likvideerimist, kohemaid iseendaks tagasi muutuda, vaid nutsid matustel nende pärast, keda olid hukutanud, oma "päris" näod ja olemus vaid "läbi kumamas" (või kuidas seal oligi öeldud? pole teost hetkel käepärast) endale võetud maalaste rollist... Üks neist juttudest, mis võiks vabalt alles alata seal, kus ta tegelikult lõppeb, novell, mis kutsub edasi mõtlema ning jääb aastateks lugejat taustaprotsessina kummitama. Mis edasi sai? Mis sai sellest sajandialguse Ohio külast Marsi punaste küngaste vahel ja neist meestest ja naistest, kes mõne päeva jooksul seda asustasid, kes võtsid endale kesta ja kuju, mis totaalselt erines kõigest sellest, millega nad olid kokku puutunud ning teatud määral ise samastusid sellega? Vastust ei ole. Tõik on vaid, et minu jaoks sisaldus 90% jutu imetabasusest ja sügavusest justnimelt selles motiivis, mida viimases lõigus kasutatakse.