Pamiir. Isenerid rajavad trassi, mis ulatub läbi Tiibeti ja Himaalaja. Kohati üle mägede, aga kohati tõesti läbi. Nimelt on Nõukogude teadlased leiutanud erilise seadeldise, mille nimi on radatron. See on selline seadeldis, mille fookuses tekib soojuskiirgus, mis peaaegu täielikult peegeldub tagasi ja tekitab erakordselt kõrge temperatuuriga kiire. Energia ise tekib mingite elementide tuumade lagundamisest, aga temperatuur ulatub üle 100 000 kraadi. Skaalat ei ole öeldud, aga vist ikka Celsiust. Kiir suunatakse mäemassiivile ja see sulab nagu või leeklambi ees. Paar päeva kivimid hanguvad ja ongi tunnel valmis. Kuna trass ulatub NSVL-ist kaugemale, on inseneride hulga ka hiinlasi ja hindusid.
Loo ainuke sündmus on see, et töögrupi kaks meest on mäeveerul ja jäävad sinna jokutama. Samas on kohe-kohe oodata radatroni kiirt, mis teeks nad sulavõiks. Nende jokutamise põhjus on kuldkollakas metalliläige, mis kusagil allpool mäeküljel silma torkab ja mida mehed tahavad kätte saada. Lõhkelaeng tekitab varingu ja nõukogude teadlaste uus relv - radatron - asub loodusega võitlusesse, sulatades seltsimeestele kaelavaju´vat laviini nii vingelt, et täitsa kade hakkab kohe. Moraali-ivaga nüri jutt.