See Ilmar Laido on keskkooli lõpetav poiss, kes kaalub, kas minna suveks jalgrattamatkale või emaga Kaukaasiasse. Kui külla tuleb teadlasest onu, kes kutsub teda hoopis objektile A-17, ei kõhkle Ilmar kaua. Objekt A-17 on kusagil Eesti metsades asuv poolsalajane teaduskeskus, mille kollektiiv töötab välja voolukadudeta elektri edasikandmist. Kesksed mõisted on vedeldatud heelium ja ülimadalad temperatuurid. Teaduskeskus koosneb mitmest struktuuriüksusest, mis ajab need üksused omavahel konkureerima - nii rahastamise kui leiutise au pärast. Nagu hiljem selgub, on sündmuste arengu taga eelkõige auahnete teadlaste omavahelised intriigid.
Ilmar seab end sisse teaduslinnakusse ja kuulab inseneride heietusi füüsikast ning elektrotehnikast. Nagu taolistes juttudes ikka, üritab keegi sabotaazhi või diversiooni ja vahva noormees Ilmarile langeb au selle ärahoidmise eest. Osaliselt kulgeb süžee kriminullivõtmes, kus paljudest kildudest tuleb nii peategelasel kui lugejal kokku panna segane pilt ja tabada kurja plaanitsev tüüp.
Loo üldist tonaalsust iseloomustab hästi järgmine lause: "Onul oli muidugi õigus: tehniliselt võimatu - see oli aegunud väljend nõukogude inseneride ja nõukogude tehnika jaoks."