Kusagil kaugel planeedil on linn, mis ehitatud tuhandeid aastaid tagasi ärakuivanud mere põhjale. Punane liiv ja ammuväljasurnud olendite suured ja võikad skeletid ning kõrgtehnoloogiline linn, mis kunagi ei maga.
Jutu, mille pealkirja ma tõlgiks ehk pisut vabameelselt kui «Oskus mõista»... jutu peategelaseks on oma eluga ummikus olev eradetektiiv, keda palgatakse otsima kaotsiläinud tütarlast. Teise liinina siis ühe tütarlapse ekslemised mingis fantasy-maailmas. Ei pea olema geenius, et taibata, et just selle tütarlapse detektiiv leidma peabki, kuid ega selles pole siis loo saladus ja pinge...
See lühem jutustus ilmus paralleelmaailmade teemalises originaallugude antoloogias «Światy równoległe» (2014) ja võitis parima poola ulmejutuna eelmise aasta sügisel Janusz A. Zajdeli nimelise auhinna, Poola oluliseima ulmeauhinna. 2016. aastal taasavaldati jutt veel ka ülimahukas e-antoloogias «Geniusze fantastyki». Lugejad on avaldanud ka soovi, et autor võiks sinna maailma veel midagi kirjutada, Anna Kańtoch vastas, et tal mingit sarja mõtet polnud, aga lubas veel mõelda...
Eks väärikas auhind kruvib ikka ootusi, tahad sa seda või mitte, kuid kui püüda hinnata neutraalsemalt, siis ka sel juhul leiab tekstis puudusi. Mitte et ma neid puudusi ilgelt otsiks, aga jutustuse maailm oli kordades huvitavam, kui selles maailmas toimuv.
Maailm on pisut võõrik, küberpunklik, kuhu oli siis sisse kirjutatud fantasyt ja suisa muinasjutulikke momente. Meeldis ka teksti igast poorist väljapressiv noir – naised ilusad ja riivatud, detektiiv on närakas ning mõrvad maniakaalsed. Lugesin kusagilt, et Anna Kańtoch esindab poolakeelses ulmes, seda suunda, mida inglise keeles märgitakse sõnapaariga new weird. Jah, konkreetselt selle teksti puhul ma taolist hinnangut isegi ei vaidlustaks.
Probleem on pigem see, mis jutus toimub, ehk siis lugu ise. Ma ei saaks öelda, et lugu pole, suisa mitu lugu on, mis lõpuks ka omavahel kokku jooksevad. Algas lugu ägedalt, aga autor muudkui kuhjas ja ajas asja segasemaks ning lõpuks oli jutulõng küll kenaks pusaks kokku sasitud, aga lahti seda ei harutatud ja mina ka enam ei viitsinud.
Olen lugenud Anna Kańtochilt mitmeid jutte ja siinarvustatav on mulle seniloetust kõige vähem meeldinud. Kõike eelnevat arvesse võttes ma üle kolme ei tahaks hindeks panna.