Lindsay McKenna on Ameerika autor, kelle loometee sai alguse millalgi eelmise sajandi kaheksakümnendate keskel. Sellest ajast saati on ta avaldanud peaaegu sada kakskümmend raamatut, mis teeb umbes neli teost aastas.Põhiliselt kirjutab proua McKenna kerge militaarse varjundiga armastusromaane ning mõningatel andmetel peetakse teda isegi selle alamžanri asutajaks, kuid võõrad pole talle ka fantastilise elemendiga tekstid. Romaan „Otsija“ kuulub Ajarändurite sarja, mida autor kirjutab koos nelja teise sarnase maailmavaatega naiskirjanikuga. Idee selleks said nad mingisugusel kokkutulekult maha istudes ja maailmaasju arutades. Nimelt leidsid kõik prouad, et militaar-romantika pole sugugi nii populaarne kui see tegelikult võiks olla ning nende kohus on selles suhtes midagi ette võtta. Nii töötatigi välja Ajarändurite kontseptsioon. Kirjastus suhtus naiste plaani küll positiivselt, kuid ilma liigse entusiasmita, esitades tellimuse ainult neljale teosele. Sarja edasise saatuse pidid otsustama juba müüginumbrid.Esimese osa kirjutamise au langes McKennale, keda peetakse veel tänase päevani selle žanri tipptegijaks. Mille põhjal, jääb mulle isiklikult küll arusaamatuks.Nagu pealkirjastki võib järeldada, tegeleb raamat ajas rändamisega. Kirjanikutädil väga selget visiooni sellest protsessist igatahes ei ole, mille tulemusena segunevad nii füüsika kui new-age müstitsism üheks kohutavaks pudruks. Ummikusse jõudes pöördub autor kohe maagia poole ning kõik keerulised konstruktsioonid omandavad kohe lihtsa seletuse. Üldiselt pole mul selle vastu midagi, kui maagiat seletatakse tehnoloogiaga, aga vastupidist lähenemist ma väga ei poolda, sest mul on raske uskuda, et ajamasin töötab mingisugusel salapärasel vaimuenergial.Üsna raske oli tõsiselt võtta ka autori nägemust kurjadest tulnukatest, kes inimkonnale kaikaid pidevalt kodaratesse üritavad loopida. Kentauride rass, keda juhib kuripaha Lord Kentar, ei mõju just kõige ähvardavamalt. Eriti veel sellisel juhul, kui nende eksistentsi ainsaks põhjuseks näib olevat ainult halb olemine.Lisada kogu kompotile veel terve müriaad erinevaid paravõimeid ning tulemuseks on selline kooslus, mida naljalt ühestki teisest raamatust ei leia. Vähemalt sellisel kujul mitte.Positiivse külje pealt võib ära märkida autori oskust suhtedraamat arendada. See kulgeb täpselt sellises rütmis nagu ühes lemberomaanis kulgema peab. Esialgsest vihast saab üsna ruttu sümpaatia, mis lõppeb loomulikult erinevate kehavedelike vahetamisega. Žanrimääratlust silmas pidades kindlasti vajalik, kuid üldiselt imal ja tüütu lugemine.Ilmselgelt ei kuulu mina selle raamatu sihtgrupi hulka, kuid mul on ka üsna raske mõista, kes kuulub. Ulmeline osa raamatust on pehmelt öeldes abitu ning ei kannata mitte mingisugust kriitikat. Tundlemise on küll väheke paremini teostatud, kuid tõenäoliselt jääb sellest selliste asjade hard-core austajatele väheks.Paroodiana võiks raamat isegi mingil määral toimida, kui sellele taotluslikult natuke huumorit lisada, kuid praegusel kujul on teosele raske mingit õigustust leida. Kaks.