(romaan aastast 2007)
eesti keeles: «Märgitud»
Tallinn «Pegasus» 2010 (Öö Koda)
Kui kooli tuleb uus nägu, kes võimete ja pealehakkamise poolest kamba ninameheks sobitub, siis ei mängi mingit rolli ei võimete päritolu ega muu kambavaimu koha pealt ebaoluline, selle koha ta saab ju kätte nagunii. Kogu kandev intriig on ju täpselt sama, mis kultusseriaalis "Beverly Hills 20910". Nojah, lisatud vampiirid on tänu võlgu moehullusele. Nende kahe seigaga on tõenäoliselt ka seletatav raamatu menu lombi taga. Aga pole häda, lugeda kannatab vähemalt ühe korra ära küll.
See sari on haige jänese unenägu, nii halb, et see on juba homeeriline. Ja haige jänese, mitte haige hobuse, just "jänese" erakordse võimekuse tõttu näha ihaldusobjekti kõiges, mis liigub ja on enamvähem teismelise poisi kujuline. Ma ei suutnud lõpuks järge pidada, kui mitu hilisteismelist (sic! ohtlikult vanemad mehed) noorukit peakangelanna poole unistavalt õhkasid, talle igavest truudust vandusid kõigil tavapärastel teismelisunelmate viisidel. Üks neist oli raudselt kooli jalgpallimeeskonna kapten, üks mingi talendivõistluse võitja - kõik väga suurepärane genofond, arusaadav. Paha poiss oli ka, keda tuli päästa ja ümber kasvatada. Ja piinatud hingega valestimõistetu, keda tuli kaitsta. Ma poleks üldse imestanud, kui hundipoiss Jacob oleks külalistähena kiirviisidi teinud, noh, kirsiks kõigi nende tüüplahenduste tordile.
Ja peakangelanna, kes oli alguses kõige tavalisem tüdruk üldse, muutus kõigepealt vampiiriks, siis eriti võimsaks vampiiriks, siis vist mingiks eriliseks väljavalituks ja siis päästis maailma seitsmel eri moel, ning peamine, mis selle juures muljet avaldas, oli, et ta suutis need maailmapäästmise asjad nagu muuseas ära teha parvlevate armukadedate boyfriendihordidega maid jagades.
Mul võttis ainult sirvideski pildi sellest hormoonidemöllust virvendama, aga lugeda ausõna ei kannatanud.