Õige pea saame aru, et töömiljöö uurimisjaamas pole sugugi sõbralik ega aval. Kurja juur näib olevat labori juht, kellel juba selline kahtlaselt võõramaine-kapitalistlik nimi - Brand. Kui siis Vello märkab öösel jaama territooriumil võõraid tüüpe, kes suhtlevad Brandiga ja ajavad hämaraid asju, joonestub välja 50-ndatel aastatel väga levinud termin - sabotaaž.
Ma ei julge küll väita, et loo tegevus toimub 1950-ndatel (autor dateerib ise aega "19..."), sest näha on tehnilisi uuendusi, mida tollal veel kasutuses ei olnud: elektri jõul töötav auto ("elektrimobiil"), videotelefon, liikumisele reageerivad fotosilmad. Aga üldine sentiment on Stalini-aegne, ühtaegu nii optimistlik kui ka vandenõud otsiv. Mingis mõttes on sellist juttu muhe lugeda - kui on huumorimeelt ja pole kibestumust selle nõukogude-värgi suhtes.