Täpsemalt seletamata asjaoludel on vaid miski pool protsenti inimkonnast nn karvutud. Ülejäänud on libahundid. Mitte kogu aeg, muidugi. Lihtsalt täiskuu ööks, üheks ööks kuus muutuvad nad hundiks. Mõistus kaob, mälestused sellest ööst on ähmased, kui sedagi, ja kui liba vabalt ringi jookseb, kipub ta kõike ettejäävat nahka panema. Eks see pool protsenti peab siis täiskuu ööl korra järele valvama. Libadel on seaduslik kohustus istuda see öö luku taga, soovitavalt oma kodus, aga kes mingitel asjaoludel välja jäänud, nende jaoks on varjendid, kuhu minna ja kus neid turvalistes tingimustes hoitakse.
Peategelane on naisterahvas, karvutu siis, kes neil ohtlikel öödel vahti peab. Üsna arme täis ja rasedus katkes tal mõne aasta eest kah seepärast, et ula peal elukas tal kintsust paraja tüki hammustas. Kannatanud on ta selle vähemusse kuulumise ja pideva mõnitamise pärast ka, sest ega koerad ju koerapüüdjaid armasta. Isegi oma õde on tal normaalne, ja õe väike poeg jne.
Romaanis on armastust ja reetmist, krimka kombel pahade otsimist ja mõistatuste lahendamist, õigluse otsimist ja maailmapildi purunemist. Ongi ehk liiga palju kõike, nagu see esimeste romaanidega pahatihti juhtub. Aga muidu isegi sama hea kui kohalikest autoritest Marion Andra – selles mõttes, et maailm on kirjutatud usutavaks, lugejal on võimalik sinna sisse elada ja kõik need kahtlused ja hirmud ja vihkamised kaasa tunda. Ei soovita, aga mulle meeldis.