«Rahutuste ministeerium» algab sellega, et Galaktikaimpeeriumi valitseja keiser Paul XXII joob hommikukohvi, suitsetab sigaretti, kuulab João Coelho kirjutatud 8. sümfooniat ja laseb pilgul üle oma paleeaknast paistva maastiku libiseda. Imperaatori ihukaitseülem kindralkapten Harv Dorflay on paranoik, kes näeb kõikjal mürgitamis- ja tapmiskatseid, erinevate ministrite ja õukondlaste organiseeritud komplotte. Sellisena on ta kohutavalt tüütu tegelane ja keiser Paul püüab talle pidevalt tegevust leida, mis ta temast kuhugi eemale vandenõulasi jälitama ja paljastama suunaks. Eriliselt kahtlustab Dorflay keisririigi julgeolekuminister vürst Travanni, keiser Pauli kunagist ülikooliaegset kursusekaaslast.
Lugeja saabki üsna põhjaliku ja kompetentse ülevaate 1365 asustatud maailmast koosneva impeeriumi valitsemisprobleemidest, erinevatest teemadest, millega ministrid keisri jutul käivad, samuti huvitava kokkuvõtte keisririigi ajaloost ja tervest kirjaniku loodud Tulevikuajaloost ning üldiselt jääbki mulle arusaamatuks, miks Piper ei pannud loole pealkirjaks «Üks tavaline päev Galaktika imperaatori elust», sest täpselt sellega meil siin tegu ongi :) Näeme keisri suhteid oma poja ja troonipärija Rodrikuga, mure tundmist tema õpiedukuse pärast, vestlust armastava abikaasaga ning valitsuses tegutsevate kildkondade üksteise vastu väljamängimist.
Aga isegi lugejale hakkab lõpuks tunduma, et midagi impeeriumis käärib ja mingit laadi võimupööret tahetakse läbi viia, olgu siis parlamendis hääletades või mõnel varjatumal viisil. Igatahes saadab keiser oma juba koomiliselt paranoilise ihukaitseülema koos kroonprintsiga turvaliselt mägedes asuvasse lossi (eesmärgiga dünastia edasikestmist kindlustada ja vastupanu organiseerida) ning jääb ise tülitsevaid kildkondi ohjama, kes kõik püüavad tema ustavaid toetajaid siduva parlamendihääletusega elimineerida...
Lool on ka puänt ning selgub, et impeeriumis tõesti käärib ja et võimupöörde seeme pandi idanema juba aastaid tagasi ülikoolis. Ehk siis oleks ideaalis tegu vaat et täiusliku ulmelooga, sellise sotsioloogilis-poliitilist laadi SFiga, aga paraku segab see alul mainitud satiiriline mõõde ja siis ka teksti enda teatav tuimus või raskepärasus.
Asimovi ja Ko koostatud galaktikaimpeeriumide antoloogias, kust mina seda lugesin, on lugu kaunis erakordne, kuna selle teemaks ongi päriselt galaktikaimpeerium. Seega on tekst kogumikus nagu sadul sea seljas. H. Beam Piperist, kelle esmaarvustajaks BAASis ma üllatuslikult olen, tuleks kirjutada pisut pikemalt, ta on lihtsalt nii põnev autor, aga selle problemaatilise teksti all ei olnud tuju seda teha.