Tegu siis teise osaga õudusmeistri Guillermo del Toro ning Chuck Hogani koostöö tulemusel valminud vampiiri-triloogiast. Esimene osa keskendus viirus-vampirismi saabumisele ning oli kirja pandud mõnusas Ameerika põnevikele omases stiilis. Teine osa jätkub sealt, kus eelmine katkes. Vampiirid on lisaks New Yorkile kanda kinnitamas ka mujal maailmas, mis selle tulemusena üha enam ja enam kosesse paiskub. Tegelasteks juba teatud tuntud näod. Suures plaanis mulle raamat meeldis. Maailmalõpp, vähemalt inimlikus mõistes, on üsna lähedal. Tuumajaamad plahvatavad, vampiirid võimutsevad ning inimesed taandatakse kariloomade seisusesse. Üsna sünge värk ühesõnaga. Detailideks võetuna aga raamat enam nii soodsat muljet ei jätnud ning seda üsna mitmel põhjusel, millest enamus on žanrikirjanduses juba klišeedeks muutunud. Esiteks käis mulle kohutavalt närvidele see natsismi-vampirismi teema pidev ketramine. Natsid olid kurjad ning oma kurjusega õpetasid nad vampiiride Isandale, kuidas inimesi valitseda. No mida veel. Ma saan aru küll, et komertslikus mõttes on natsid Ameeriklastele paremini mõistetavad kui mis tahes teine genotsiidi viljelenud rahvas (Ameeriklased nende hulgas), kuid kui kaua sa ikka surnud hobust peksad. Natsid olid tõepoolest väga pahad-pahad, kuid ka ilma nendeta oli maailmas kurjust piisavalt. Teiseks häiris mind tohutult kesksete tegelaste lollus. Esimeses osas lausa peategelaseks olnud CDC arst taandatakse nüüd lausa idioodiks, kelle käitumisele pole mingit õigustust. Sama kehtib ka paljude teiste karakterite kohta. Kolmandaks jõuame nüüd kartmatute vampiiriküttideni, kelleks on mõõka keerutavad tänavapätid. Vastupanuliikumine on selliste teoste puhul alati oluline, sest lugeja tahab ju kellelegi kaasa elada, kuid suvalised narkoärikad, isegi kui nad on VÄGA KÕVAD MEHED, ei anna kangelase mõõtu kuidagi välja. Mitte sellepärast, et nad ei suudaks end ületada ning mõne hea teoga hakkama saada, vaid sellepärast, et ilma erilise väljaõppeta poleks nendest ründavate vampiirihoridide vastu suuremat tolku. Võib küll lahe tunduda, kui gangstad vereimejatel rusikatega päid sisse taovad, kuid realismiga, millele esimene osa tugevalt rõhus, pole sellel enam mingit seost. Neljandaks peab mainima müstikat. Esimene osa jättis eelkõige nii positiivse mulje just sellepärast, et kogu sellele vampiirindusele üritati läheneda teaduslikult. Polnud mingisuguseid langenud ingleid, Juuda poegi või kurat teab keda veel. Vampirism oli viirus, mis nakatas kõiki, kes sellega kokku puutusid. Üsna värske lähenemine kulunud teemale. Tore! Veel toredam oleks aga olnud, kui autorid oleks valitud teele kindlaks jäänud. Teises osas heidetakse teaduslik lähenemine üle parda ning minnakse edasi okultismi ja muu säärase värgendusega. Mul poleks selle vastu midagi, kui autorid oleksid sellele algusest peale vihjanud. Poole peal selliseid põhjendamatuid kannakaid teha on natuke inetu ning annab tunnistud ainult läbimõtlematusest. Lõppkokkuvõttes lugeda ju kõlbas, kuid kolmanda osa järele väga enam vajadust ei tunne. Kahju, sest algus oli paljulubav.