3.2013
Kaks aastat on "Allakäigust" möödas ning maailma atmosfäär on täis tuhka, mis kerkis õhku peale teises osa lõpus toimunud tuumakatastroofi. Vampiirid korraldasid peale võimuletulekut massilise genotsiidi tappes maailmas helgemad pead ning kirkamad kriidid. Allesjäänud inimkond on surutud kindlatesse normidesse ning vampiire enam juurde ei toodeta. Elektrivärk on taastatud, transpordis on alles ühistransport, autosid kasutavad vaid vähesed võimulolijad, inimesed käivad tööl ning saavad selle eest süüa, majanduses on talongid kasutusele võetud. Lisaks on kasutusel laagrid kuhu aetakse erinevate kriteeriumite põhjal (näiteks maitseb vampiiridele B-grupi veri) kokku inimesi, kes toodavad vampiiridele verd. Autorid kujutavad huvitavalt maailma, mis on saavutanud enda ebanormaalsuses normaalse vaikse tiksumise. St jah, juhid on nõmedad nagu juhid ikka aga väikesed hallid mutrikesed elavad tasaselt enda elu, mitmed teenivad ka endale kannuseid strigoi`dele (nii nimetatakse raamatus vampiire kasutades nende algset nime) kaastööd tehes. Pealekaebajaid jagub samuti. Paralleelid näiteks natside või Stalini poolt elluviidud ideoloogiaga on ilmselged.
Mõnevõrra on ka varimajandust, mis on päris põnevalt kujutatud, eriti kuna meile juba tuttava vastupanuliikumise liikmetel kulub ära nende abi. Nimelt on "Occido Lumen" dešifreerimisel tehtud edusamme ning partisanidel on suund käes kuidas Isandaga võidelda. Muide, algul tegin trükivea ja kirjutasin "väidelda", mis on ka omamoodi õige kuna raamatus on päris palju vaimset vastasseisu Isanda ja (peamiselt) dr Ephraim Goodweather`i vahel.
Järjest tugevam on raamatu religioosne pool, vampiiride lugu aetakse veel laiemaks ning juured ulatuvad Aegade Algusesse välja. See on ilmselt juhus, et taas selline raamat mulle pihku jäi aga minu jaoks on taas märgilise tähendusega kuidas ameeriklased ja nende kunst on tihtipeale piiblimaitseline. Seni ma pole õnneks sellest üledoosi veel saanud aga tegelikult peaks ameerika (kaasaegsest) (ulme)kirjandusest end natukeseks distantseerima - neil on väga palju väga häid raamatuid kuid nad on üldjoontes siiski nagu Hollywood - isegi parimad palad kipuvad olema aimatavalt sita maitsega.
Terve raamatu jooksul endiselt üks ikaldus teise otsas ning head saavad järjest karistada, et ikka veel üritavad Isanda maailmavalitsejatrooni kõigutada. Samas vaikselt tüürib triloogia lõpu suunas, ma ootasin huviga, mis siis saab kuna ameerikalikku happy-end`i väga ei paistnud kusagilt. Eks lõpus on korralikud kataklüsmid ning madinat jagub kõvasti. Lõpp on nii ja naa - inimkonna tulevik läheb roosilisemaks kuid võite ise arvata mis juhtub siis kui lambakarja karjused äkki õhku haihtuvad.
Jätsin teadlikult paljud detailid välja kuna siis on vast huvitavam lugeda. Päris palju on vihjeid, viiteid ja detailipoegi, annavad kokku korraliku kompoti.
Kui triloogia kokku võtta siis tase on ühtlane ning neelasin raamatud kiirelt. Selline korralik hamburger koos salatiga, kus kokk on vaeva näinud mitte ei ole tegu tavalise liinitööga. Autorid on loonud tavapärasest vampiirlusest erineva maailma segades erinevaid jooni kokku ning kokteil mekib küll. Ning taas - tegu on ajaviitekirjanduse kõrgema tasemega. Eks oleneb inimese maitsest kuid minul oli see triloogia öökapil ning lugesin ühe teise natuke tõsisema narkoballaadi vahele. St mingil hetkel jooksis Arturo Pérez-Reverte "Lõuna kuninganna" lugemine mul kokku ning selle vahele sobis "Tõbi" hästi.
Mõnevõrra on ka varimajandust, mis on päris põnevalt kujutatud, eriti kuna meile juba tuttava vastupanuliikumise liikmetel kulub ära nende abi. Nimelt on "Occido Lumen" dešifreerimisel tehtud edusamme ning partisanidel on suund käes kuidas Isandaga võidelda. Muide, algul tegin trükivea ja kirjutasin "väidelda", mis on ka omamoodi õige kuna raamatus on päris palju vaimset vastasseisu Isanda ja (peamiselt) dr Ephraim Goodweather`i vahel.
Järjest tugevam on raamatu religioosne pool, vampiiride lugu aetakse veel laiemaks ning juured ulatuvad Aegade Algusesse välja. See on ilmselt juhus, et taas selline raamat mulle pihku jäi aga minu jaoks on taas märgilise tähendusega kuidas ameeriklased ja nende kunst on tihtipeale piiblimaitseline. Seni ma pole õnneks sellest üledoosi veel saanud aga tegelikult peaks ameerika (kaasaegsest) (ulme)kirjandusest end natukeseks distantseerima - neil on väga palju väga häid raamatuid kuid nad on üldjoontes siiski nagu Hollywood - isegi parimad palad kipuvad olema aimatavalt sita maitsega.
Terve raamatu jooksul endiselt üks ikaldus teise otsas ning head saavad järjest karistada, et ikka veel üritavad Isanda maailmavalitsejatrooni kõigutada. Samas vaikselt tüürib triloogia lõpu suunas, ma ootasin huviga, mis siis saab kuna ameerikalikku happy-end`i väga ei paistnud kusagilt. Eks lõpus on korralikud kataklüsmid ning madinat jagub kõvasti. Lõpp on nii ja naa - inimkonna tulevik läheb roosilisemaks kuid võite ise arvata mis juhtub siis kui lambakarja karjused äkki õhku haihtuvad.
Jätsin teadlikult paljud detailid välja kuna siis on vast huvitavam lugeda. Päris palju on vihjeid, viiteid ja detailipoegi, annavad kokku korraliku kompoti.
Kui triloogia kokku võtta siis tase on ühtlane ning neelasin raamatud kiirelt. Selline korralik hamburger koos salatiga, kus kokk on vaeva näinud mitte ei ole tegu tavalise liinitööga. Autorid on loonud tavapärasest vampiirlusest erineva maailma segades erinevaid jooni kokku ning kokteil mekib küll. Ning taas - tegu on ajaviitekirjanduse kõrgema tasemega. Eks oleneb inimese maitsest kuid minul oli see triloogia öökapil ning lugesin ühe teise natuke tõsisema narkoballaadi vahele. St mingil hetkel jooksis Arturo Pérez-Reverte "Lõuna kuninganna" lugemine mul kokku ning selle vahele sobis "Tõbi" hästi.