Peale terve oma perekonna kaotamist traagilises õnnetuses avastab kuueteistaastane Ever Bloom, et ta suudab teiste inimeste aurasid näha ning nende mõtteid lugeda. Loomulikult ajab uus anne tüdruku lausa hulluks ning ta üritab seda igal võimalikul ja võimatul moel ignoreerida. Mitte eriti tulemuslikult küll. Olukord muutub, kui tema klassi tuleb uus salapärane poiss nimega Damen, kelle läheduses viibides valitseb neidise peas täielik vaikus. On see pelk kokkusattumus või hoopistükis saatus? Ei pea just geenius olema taipamaks, milline variant paika peab. Ausalt öeldes olin ma seda raamatut kätte võttes üsna negatiivselt meelestatud. Järjekordne noortekas, mis ratsutab halastamatult kulunud klišeede seljas. Olin üsna kindel ka hindes, mis ma sellele "teosele" panen. Õnneks osutusid mu kartused ekslikuteks, või noh peaaegu. Raamat tõepoolest kubiseb klišeedest, kuid minu silmis korvab selle puuduse autori kirjutamisoskus, mis üllatavalt hea. Jutt jookseb sujuvalt ning peategelase läbielamistele, mis on otseselt seotud tema kaotuse ning sellest tuleneva valuga, on lihtne kaasa elada. Vähemalt seni, kuni asi püsib enam-vähem reaalsuse piirides. Sealt edasi aga läheb asi natuke keerulisemaks. autor küll püüab loo müstilisi aspekte veenvalt esitada, taipamata sealjuures, et kõik tema ponnistused on juba vanade ideede kehvad kordused. Igasuguseid surematuid on igal pool juba lugematul hulgal kordi kasutatud, mis muudab nende sellisel kujul kasutamise üsna küsitavaks. Sama kehtib ka raamatu läbivaks teemaks oleva igavese armastuse kohta. Ma saan aru küll, et fantasy on tänapäeva noortekirjanduse lahutamatu osa, kuid see romaan oleks ilma selleta kindlasti ainult võitnud. Kokkuvõtvalt väga tugev algus, mis päädib abitu lõpuga. Jääb küll väike lootus, et sarja järgmised osad põhjendavad veenvalt autori valikuid, kuid väga kindel selles olla vist ei tasu. Neli