Triloogia nõrgim osa. Paljude hädade kokkuvõtlik lõpp ja jamesbondilik viimasel sekundil pääsemisega kulminatsioon. Tyytult ringituterdav kõrvalpeategelane poolsegane Everman, kellest midagi huvitavat ei suudetud välja pigistada, tegutseb viimases osas rohkem kui vaja oleks ja seetõttu saavad mitmed peatykid diagonaalis loetud. Peamisteks helgeteks kohtadeks raamatus ongi vaid Kitiara ja tema tumedad toimetused ning kender Tas, kes gnoomikute ja poolhullu maagiga ringi sebides pidevalt koomilistesse situatsioonidesse satub. Pahad, nii auahne must maag Raistlin kui ta õeraas Kitiara, rääkimata siis kõige kurja juurest Dark Queenist ja tema maskuliinsetest ohvitseridest, olgu need siis elavate või surnuteriigist, olid kõige kiuste oluliselt sarmikamad, kui sajaprotsendiliselt headest peategelasepaar. Kuld ja kard, mis kuldlokilisele kangelannale Lauranale kylge riputati, läks yle igasuguse mõistliku piiri. Kui ta Jeanne d`Arcina vägede eesotsas õilsa kangelasena sõtta ratsutas, oli minu jaoks selle koha peal hea maitse piir yletatud.
