Tegemist on küllalt lihtsakoelise kirjutisega, mis suuresti tänu oma pretentsioonitusele on lahe lugeda. Dragonlance chronicles kujutab endast ohjeldamatut mitmekümneraamatulist sarja, millest kõigest kuus esimest, mis omakorda jaotuvad kahte triloogiasse, on tandemi Weis/Hickman kirjutet. Esimene triloogia, lohede lood, on rohkem selline tyypiline role playing questikas, kus seltskonnas parajas annuses elfe, half-elfe, maage, warriore, thiefe, et seltskond oleks piisavalt paindlik eluraskuste vastu võideldes. Tüüpilised fantasyrassid - haldjad ja päkapikud - on puhas Tolkien, ei mingeid uuendusi, vana hea traditsionaal. Lahedad - ja vist isegi originaalsed - tyybid on kenderid (kender - it means a lot of trouble), kelle esindaja questikambas garanteerib lugeja tarbeks piisavas annuses sydamlikku situatsioonikoomikat ja vahedaid kommentaare. Gully dwarfid ehk teatud mõttes downisyndroomiga päkapikud on ka humoorikas seltskond, kuigi kergelt tragikoomilise alatooniga. Maailm, kus tegelased ringi myttavad, on vähemelav kui tegelaskujud ise, kellele kirjanikepaar on vägevasti elu sisse puhunud. Karakterid on lausa hirmuäratavalt vitaalsed ning nendevahelised suhted huvitavad. Ära peaks märkima kindlasti intrigeeriva suhtesõlme - kaksikutest vennastepaari black mage Raistlini ja white warrior Caramoni, kes ykshaavalgi on huvitavad kujud, kuid kes kahekesi koos moodustavad väga intrigeeriva koosluse. Peategelane, guestisalga juht, on õnnetuseks siiski yheylbaliselt hea ja see vähendab kogu loo väärtust. Idealist ja rind-paljaks-granaadiga sõdalane peategelaseks lükkab raamatut väheke sinna "keskkooliealistele" kanti. Tõeliselt sympaatne tegelane - dragonlady Kitiara, swordsmaiden, eluline, paheline ja muidu asjalik naisterahvas, on õnnetuseks pahade leeris ja kuna pahad põhimõtteliselt ikkagi ei võida, siis ei lähe temalgi nii hästi nagu võiks. Guest selline, et kurjuse jumalanna Dark Queen tahab Krynni-maailmas võimu enda kätte võita, on äratanud yles legendide lohed ja loonud uue rassi - sisalikmeestest draconianid, kellel igasuguseid pahu kombeid kyljes - näiteks surnust peast kivistuda või haavadest myrgist vahtu välja ajada. Nyyd aitab hädast ainult guestisalk, kes seikleb läbi erinevate maade ja rasside ning otsib jumalikku märki, et inimeste usku vanadesse jumalatesse taastada. Rassidevahelise vaenu tõttu ei ole neil see mitte lihtne, sest lisaks yhisele sõjale draconianide vastu sudivad rassid omavahelgi enam või vähem sõdida. Ymberringi vallutavad draconianid lohede abiga linnu ja asju. Tegevus on põnev. Karakterid on briljantsed. Tekst pretentsioonitu, lihtne ja tempokas, ja seetõttu mõnus lugeda. Kohati kaunist heroismi, kohati värvikat situatsioonikoomikat.Miks kõige selle juures siiski neli? Väheke liiga traditsioonides kinni on see fantasymaailm ja väheke liiga ühetasandiline on see triloogia esimene osa.
