Maal elav tavaline noormees Mario hääletab linna poole, et minna töövestlusele. Üks soliidne auto soliidse autojuhiga võtab ta peale. Vanemapoolne firmajuht ajab Marioga juttu ning kutsub teda siis enda juurde tööle – abitööle. Kolmkümmend tonni (EEK) kätte, pluss tasuta toit ja eluase. Mario kahtlustab muidugi, aga mitte nii väga, ja nõustub. Firma tegutseb eramajas, kus umbes 5 töötajat. Mario tööks on jälgida, et kastide õiget paigutust riiulitel, ja et ükski kast poleks maha kukkunud. Karpe toovad sinna kummalised tüübid, kes saabuvad ei-te-kuhu-avanevate uste kaudu. Miljöö töökohal on veider – ametlik-asjalik. Väike kollektiiv, aga range omavaheline teietamine.Pikapeale hakkab Mario siiski huvi tundma kummaliste klientide, uste ja karpide sisu vastu. Tema ülemus hakkab talle avaldama pikkamööda paralleelmaailma saladusi – seina taga on teine inimkond. Ajasein, mis erineb meie ajast murdosa sekundist. Ajarebend olla toimunud 1162 p.Kr, siis ühiskonnad lahknesid. Paralleelmaailmas elavad inimesed 250-aastasteks. Vokaalset kõnet praktiliselt ei kasutata. Puuduvad haigused, valetamine. Kõik on telepaatia kaudu üksteise mõtetest teadlikud ja mõtete varjamist peetakse ebamoraalseks. See on eksisteerib idülliline, utoopiline maailm, kus puudub omakasu. Ühiskond on üles ehitatud teiste teenimisele, raha puudub. Isegi kliima on "teisel pool" soojem.
Mario võtab kõik eriliselt üllatumata omaks. Kuidas see kõik saab eksisteerida riigivõimude märkamata – ei tea. Teise, ideaalse maailma kaudu toimub romaanis inimühiskonna ja –psüühika kriitika. Karpidega tuuakse meie maailma aineid, mida tasapisi inimkonnale sisse söödetakse, et me paremaks muutuksime. Mario manustab ka aineid, mis tekitavad lugemis- ja teadmishimu, suurendavad füüsilist võimekust. Ained muudavad ka moraalseid hinnanguid. Manustatakse läbi naha imendades või neelates.
"Seinad" sisaldab mitut monoloogi, mis sisaldavad ilmselt autori vaateid; nende teemad on: vanemad on laste kasvatamisel egoistid. Naine on mehega suhtlemisel alati egoist. Inimsuhete ja egoismi probleemid. Narkots on halb. Vale mõtlemine, inimesed peavad väärtusi ümber hindama. Nendel mõttelõngadel on juures keskmiselt tugev New Age´ilik hõng. (Paar päeva pärast raamatu lugemist tutvusin autoriga ja võtsin mõttes kohe tagasi süüdistuse New Age´is ehk uusvaimsuses, nagu seda ka eesti keelde tõlgitakse. Mõnusalt kõrtsitoolis lösutav kõhukas Kull, ees liitrine õlu, ei anna väliselt kuidagi njuueidžlase mõõtu välja, ent tänase päeva seisuga, targemana, julgen siiski esialgse seisukoha juurde tagasi minna.)
Idüllilis-harmooniline lõpuosa ja armastuslugu teisest maailmast Eleiga ei eeldakski nagu õnnetut lõppu, aga võta näpust - lõpp on tõesti kurb.
"Seintes" on palju moraliseerimist ja suuri sõnu, mis mõjuvad väsitavalt. Loomulikult tahaks ka ise, et inimkond hindaks väärtusi ümber, aga mitte tingimata selles suunas, mida ootab Mario ülemus või inimesed teiselt poolt ajaseina (või autor). Mõned vaated ka ärritasid mind. Sümpaatsemad tundusid mulle romaanist pigem need osad, kus realistlikus stiilis kirjeldati maaelu või inimestevahelisi suhteid. Ent ka seal oleks tahtnud mõne asjaga vaielda - näiteks, kas ikka ainult naine on mehega suhtes egoist? Kas inimene - sõltumata soost - ei ole alati egoist? Aga olgu. Kullist me veel kuuleme.
