Natuke nagu aurupunk: elektrit ei ole, püssirohi on, auruautod ja vedurid on tossutavad ringi. Natuke nagu Civ: paarkümmend ajaloost tuntud vastikut tegelast on sisse programmeeritud. No ja päris juhuslike arvude generaatoriga pole kõiki ülejäänud miljoneid kah tehtud, ikka on mõnele progejale mõni ajalooline tegelane pähe tulnud, kellest eeskuju võtta.
Lugu algab sealt, et eksperiment kipub üle pea kasvama. Suur juht Heydrich ja tema parem käsi Beria koos Tema Pühaduse Aleister Crowley ja SS-üksuste juhi Archie Clementiga ehitavad Neljandat Reichi: nad on juba kukutanud Ivan Groznõi ja Henry VIII ning ühendanud oma võimu alla kaks tsooni. Üpris ühisel nõul on virtuaalmaailma tegelased suutnud kinni toppida kõik portaalid, on jäänud vaid üks salauks sissepääsemiseks ja üks väljapääsemiseks. Ja et arvutit välja ei lülitataks, on neil õnnestunud virtuaalsusse meelitada ja seal kinni püüda usa presidendi tütar. St et kes sealt välja ei tule, selle keha jääb reaalses maailmas suht kasutuks. Otsitakse sobivat inimest, kes samuse tütrekese siis välja tooks.
Jutustamine edeneb suht ladusalt, natuke saab nalja ning esimese osa lõpuks ähvardab oht pigem reaalset kui virtuaalset maailma. Ainult et loogikaaugud on mäesuurused. Kui oleks tegemist miski paralleelmaailmaga või suurest riidekapist Narniasse minekuga, poleks erilist häda, aga arvutisimulatsiooniga ei lähe mõnigi asi kohe kuidagi kokku. No ei ole nii tobe virtuaalmaailm nagu Zelazny Donnerjackis, aga mitte ka nii asjalik kui Stephensoni Lumevaringus või Lukjanenko Peeglites. Ehk siis autor veeretab juttu ja kohandab käigu pealt maailma oma jutule vastavaks. Nagu oleks zhanriks hoopis fantasy :) Kannatas lugeda, aga ma pole kindel, et hakkaksin ka kolme järgmise osa vastu huvi tundma.