Kenneth sõidab üksinda kusagil Ameerika lauskmaa-avarustes, sihtmärgiks Wereville´i nimeline kohake. Ta on seal elanud väikese lapsena, ent mälusse talle seda siiski jäänud ei ole. Ta vanemad on surnud ja miskipärast tekkis tal tõmme minna vaatama lapsepõlvekodu. Teel automootorit jahutades astub ei-tea-kust ligi üks neiu, kes soovib küüti. Neiu on hea välimusega ja küüti ta saab. Neiu väidab end oleva Wereville´i elaniku, ent soovitab võõral mehel pigem ots ümber pöörata ja tagasi sõita. Selgitusi ta ei anna, ent enne linnakest on teetõke, mida valvavad relvastatud Wereville´i mehed. Sisse saab Kenneth ainult seetõttu, et väidab ka end olevat werevillelase ja saab tõestuseks näidata oma vanemate pilti. Lisaks selgub, et tal on samasuguse kummalise värvitooniga silmad nagu kõigil linnakese elanikel. Enne Wereville´i suure saladuse (millest lugeja on muidugi juba linna nime järgi ammu aru saanud) sisse pühendamist saab Kenneth aru, et linna elanike ja seda ümbritseva piirkonna karjakasvatajate vahel on miskipärast pikaaegne vaen. Kuidagi on see seotud huntidega, kes seal kandis loomi ja inimesi murravad.
Ühesõnaga - libahundilugu mehest, kes ise ei tea, et ta on libahunt. Kolm pluss.