«Puur» on tõenäoliselt A. Bertram Chandleri kõige kuulsam ja enim taastrükitud tekst, mul endalgi teda kodus kolmes inglisekeelses ja kümnekonnas venekeelses antoloogias olemas. Lõbus moment on veel ka see, et jutt on vaid üks kord ilmunud autori enda kogus ning siiski rängalt limiteeritud väljaandes, mida isegi «Locuse» bibliograafid näinud pole.
Jutt ise on selline üsna lihtsapoolne postpulp. Mingile planeedile on teinud hädamaandumise mingi inimeste laev, inimesed jõuavad laevast piisavalt kaugele, enne kui reaktor plahvatab. Ilmselt seisab ees üks suuremat sorti robinsonaad. Siis aga juhtub sündmustes ootamatu pööre ning miski võõrtsivilisatsiooni esindajad viivad endaga kaasa portsu inimesi, kes siis mõne aja pärast end loomaaiast ja uurimislaboritest leiavad. Alguses püüavad loomaaia asukad küll endale tähelepanu tõmmata, aga eriti see neil ei õnnestu, sest ilmne on, et võõrtsivilisatsioon peab neid lihtsalt pisut nutikamateks loomadeks...
Kuidas siis inimesed oma mõistuslikkust tõestavad? Mis eristab mõistusega olendit mittemõistuslikest? See valus puänt paneb kõik paika!
Hea vanamoodne lugu!!!
PS: Selle arvustusega endalgi väike juubel, sest antud arvustusega ületasin ma miljoni märgi piiri...