Austraaila kirjanikega paistab mul viimasel ajal vedavat, hiljuti jättis R.Kennett kustumatu elamuse… Ilmselt on muu anglo-ameerika ulmekeskkonna sõel nii suur ees, et sealt down-underist mingit jama läbi ei immitsegi. Pole ime, et Jürka just Chandleri juubelarvustuseks valis, mees on seda väärt! Chandler oli 50-ndail üks Campbelli Astoundigu põhiautoreid, ehk peetakse teda tänapäeval pulp-autoriks, ma ei tea, kuid sellisel juhul on ka pulp väga vahva!
Et Chandler meremees oli, on jutu alguses kohe tunda. Lugu algab, kui kosmoselaevalt üks mees üksikule planeedile maha jäetakse. Mille eest, seda alguses ei öelda, noh aga kuna lugu ilmunud libahundiantoloogias, eks siis ole aimata. Selgub aga, et planeet polegi nii inimtühi. Peagi haistab ta naisterahvast, kes, nagu selgub, on hiljuti samasuguse heidiku saatuse osaliseks saanud. Üldiselt saavad nad hästi läbi, sest neid ühendab midagi. Süüa neil aga ei ole. Üsna pea komistavad nad küllaltki inimesesarnaste võõrplaneetlaste otsa. Noodki on universumit avastamas ja hõlmamas, inimestega seovad neid normaalsed suhted ja ennast laevahuku üleelanuiks valetavad heidikud võetakse külalistena tulnukate laevale. Viimane muide on inimeste käest saadud.
Järgneb äärmiselt pinev thrilleri-laadne tegevus laevas, kus öösiti hakkavad toimuma verised kallaletungid ja söömaajad. Tulnukad – doralaanid – peavad muide inimeste käest saadud rääkivaid kasse, kes külalisi sugugi ei kannata. Tegevuse edenedes selgub ka, kuidas siis Linda ja Falsen – need kaks heidikut – libahundiks on muutunud. Arendused on põnevad, ootamatute pööretega ja kõike täpselt parajas pikkuses, kuni ainsa loogilise lõpuni välja.
Kindel viis. Pealkirjas olevat metafoori -pimeduse piir - on samuti jutus väga mõnusalt varieeritud.
Et Chandler meremees oli, on jutu alguses kohe tunda. Lugu algab, kui kosmoselaevalt üks mees üksikule planeedile maha jäetakse. Mille eest, seda alguses ei öelda, noh aga kuna lugu ilmunud libahundiantoloogias, eks siis ole aimata. Selgub aga, et planeet polegi nii inimtühi. Peagi haistab ta naisterahvast, kes, nagu selgub, on hiljuti samasuguse heidiku saatuse osaliseks saanud. Üldiselt saavad nad hästi läbi, sest neid ühendab midagi. Süüa neil aga ei ole. Üsna pea komistavad nad küllaltki inimesesarnaste võõrplaneetlaste otsa. Noodki on universumit avastamas ja hõlmamas, inimestega seovad neid normaalsed suhted ja ennast laevahuku üleelanuiks valetavad heidikud võetakse külalistena tulnukate laevale. Viimane muide on inimeste käest saadud.
Järgneb äärmiselt pinev thrilleri-laadne tegevus laevas, kus öösiti hakkavad toimuma verised kallaletungid ja söömaajad. Tulnukad – doralaanid – peavad muide inimeste käest saadud rääkivaid kasse, kes külalisi sugugi ei kannata. Tegevuse edenedes selgub ka, kuidas siis Linda ja Falsen – need kaks heidikut – libahundiks on muutunud. Arendused on põnevad, ootamatute pööretega ja kõike täpselt parajas pikkuses, kuni ainsa loogilise lõpuni välja.
Kindel viis. Pealkirjas olevat metafoori -pimeduse piir - on samuti jutus väga mõnusalt varieeritud.