Puhkusereisil Egiptuses saavad tuttavaks 2 peategelast, nende nimed on lühendatult Lee ja Thor (mõlemad eestlased). Lee on noor naine, keda huvitavad ajaloo saladused, muuhulgas oskab ta lugeda muistset ruunikirja. Thor on keskealine ärimees, juustes juba veidi halli, aga atraktiivse välimusega. Ühisel väljasõidul kõrbesse saadakse kohaliku pere käest enda valgusse papüüruselehed. Lisaks hieroglüüfidele sisaldavad lehed ka ruunikirja, mis nagu tõestavat, et juba iidsel ajal valises tihe läbikäimine Egiptuse ja Põhjala piirkondade vahel. Tekst papüürusel on allegooriatest kubisev lugu, mille dešifreerimise ja tähenduse otsimise peale on kulutatud palju trükiruumi. Muuhulgas sisaldab papüürus ka sõna "aare" ja kas seetõttu või lihtsalt emotsioonide ajel suunduvad Lee ja Thor segase teksti järgi otsingule, teadmata isegi, mida nad otsivad. Tüüpiline quest.
Egiptuses püütakse leida teadlast, kes tõlgiks neile vana Egiptuse piltkirja. See samm viib neid aga otse võimsa kuritegeliku organisatsiooni käte vahele, mis püüab kahelt eestlaselt papüürusi ja nende võimalikku tähendust kätte saada. Tagaajamised, vangilangemine, põgenemised, psühholoogiline sõda ning üha segasemaks ja keerulisemaks muutuv ajaloosündmuste rägastik, kust Lee tõmbab kõige uskumatumaid seoseid ja kus iga kild leiab lõpuks Sügava Tähenduse. Sündmused kulgevad Kreekas, Berliinis, Vilniuses ja lõpuks taas Eestis, kus romaani kulminatsioon ja kõige ulmelisem osa toimub Osmussaarel Odini haual. Lugu kubiseb deus exmachina´test ja kõige imetlusväärsematest pääsemistest.
"Elu võtit" saab liigitada üheaegselt mitmesse žanri. Ühtepidi on see üsna tavaline imal naistekas, kus kohe alguses joonestub välja paar, kelle ülesandeks on raamatu lõpus kõige kiuste kokku saada. (Romaan on ilmunud osaliselt järjejutuna ajakirjas "Naised"). Teisalt sarnaneb ta (kui võrrelda 2010. aasta teiste Eesti proosaraamatutega) veidi Arvo Valtoni "Kirjadega kasetohul", kus üritatakse (pseudo)teaduslike ajaloofaktide abil tekitada uus (olgugi täiesti ebausutav) mõõde eestlaste kaugemasse ajalukku. Kolmandaks võib seda vaadelda müstilise põnevikuna, segasevõitu seiklusromaanina, kus vist tõesti on mingi Dan Browni mõju. Ühtepidi tähendab see viimane ju ka ülepingutatud sügavust ja tähendustiinust, ent kuna need 3 võimalikku lähenemisviisi on ühendatud nende kõige negatiivsemaid aspekte pidi (läägus, väheusutavus ning jaburus), siis ei pea ma "Elu võtit" siiski tõsimeelselt pretensioonikaks teoseks, vaid pigem lõbusaks meelelahutuseks, mille lugemisel on parimaks soovituseks kohe alguses manada näole muhe muie.