Tutvustuses väidetakse selle küllalt lühikese jutu (7 lk.) olevat nagu Heinleini enda kirjutatud. Ma ei oska selle kohta suuremat midagi arvata, sest ma pole eriti Heinleini jutte lugenud. Küll aga võib selles loos täheldada miskit erilist õhkkonda, mida moodsates lugudes tõepoolest just väga tihti ei kohta ja mis on see, mida mõned arvustajad armastavad kutsuda sõnavärdjaga sensawunda. Ühesõnaga - loos on angloameerika ulme kuldajastu hõngu.
Nagu öeldud, üsna lühikese jutu tegevus toimub jääga kaetud Saturni kaaslasel ja keskendub kahe mehe retkele kuskil baasist kuhugi teise baasi. Loomulikult läheb sõidukiks olnud reaktiivkelk katki ja mehed jäävad 0,1 gee`se gravitatsiooniga kaaslase jäävälju jala läbima, skafandris õhuvaru ainult loetud tundideks.
Üsna vinge lugu, julgen soovitada.