Doktor Carl Habicht töötab trasplantatsiooniinstituudis ja on selle kõige võimekam kirurg - pahur ja seltsimatu, aga võimekas. Tema kolleeg räägib: "Habicht vahetab näiteks lehma ja hobuse südame, sea ja koera maksa, lamba ja kitse neerud. Kord vahetas ta niisama, nalja pärast, taksikoera käpad kassi jalgadega, kass sai jälle taksi käpad omale. Küll siis sai nalja! Kass tahab puu otsa ronida, aga ei saa: koera küüned nürid. Taks tahab maad kraapida, aga ei saa: mida sa küünteta varbaga ikka kraabid." Habicht saab ülesande siirdada ühele tippjooksjale mõne looma süda, sest tehissüdamega on instituut jännis. Pikema kaalumise järel saab sportlane traavli südame, ent ilma ei jää ka sportlase treener, kes pärast autoõnnetust saab seakärsa ja veel üht-teist.
Ettearvatava lõpuga loo vaimukana planeeritud puänt peab tabama lugejat ootamatult sellega, et looma kehaosa võib kuidagi ka inimese psüühikat mõjutama hakata. Tea, mis mul viga on, et ma midagi sellist läbi ei elanud. Selline totter ja abituvõitu lugu.