Jocasta komandöril Maria Halley’l on muresid rohkem kui küllalt. Esiteks pole jaam täielikult valmis ehitatud ning ehitatugi kipub juba lagunema, teiseks on jaam põgenikest ülerahvastatud ja kolmandaks on jaam juba pool aastat millegipärast mingite tulnukate blokaadis, side muu maailmaga on täiesti katkenud ning Konföderatsioon ei näi Jocastale appi kiirustavat..
Raamat käsitleb komandör Halley kolme päeva tegemisi. Ja neid tegemisi tal jätkub. Kui esialgu on Halley põhiprobleemiks jaama toimimas hoidmine, siis äkki ilmub jaama lähedal välja Maa kosmoselaev, satub küll miinile, kuid laevariismed ja ka paar elusat meeskonnaliiget õnnestub siiski jaama toimetada. Selgub tõsiasi, et antud valguskiirusest aeglasem laev poleks kuidagi tohtinud Jocastani jõuda, kui just laeval hüperruumi kasutamise võimalust polnud, see on aga tehnoloogia, mida vanad rassid inimestele ei anna... Järgmisena toimub jaamas mõrv ja Halley’l tuleb ka tapja otsingutega tegelema hakata.
Ühesõnaga eri rasside intriige, poliitikat, inimeste vastumeelsust teisejärguliste olendite seisundiga ja kõike muud sarnast on kuhjaga ja komandör Halley püüab seda segapundart lahti harutada ja kontrolli all hoida. Kuni jõuab välja küsimuseni, ega mitte Jocasta Konföderatsioonist sõltumatuks kuulutada.
Lugedes tuli mul mitu korda pähe võrdlus sarjaga Babylon 5. Sarnasust sisus on ju tegelikult palju. Ainult et Babylon 5 on mulle kõige rohkem muljet avaldanud ulmesari, siiani mu lemmikseriaal, see raamat ei avaldanud mulle aga eriti mingit muljet.
Mulle tundus raamat kuiv ja puine ning süžee võimalustele vaatamata ega ta põnevusega ka ülearu ei hiilanud – tähendab need kohad, kus mingid põnevad sündmused toimusid, olid minu arvates kuidagi sedasi kirja pandud, et nad enam nii põnevad ei tundunudki. No jah, raamat on „Time” diloogia esimene osa ja sai 1999 a. George Turneri auhinna, minult saab ta auhinnaks aga kõigest kolme.