Asub kusagil 80-st planeedist koosnev Impeerium, mida valitseb juba poolteisttuhat aastat tagasi surnud Imperaator. Vaatamata sellele, et Imperaator ammu surnud on, on ta tegelikkuses vägagi kõbus, tegus ja aktiivne.
Tegemist on nimelt sellise riigiga, mille asukateks on tavalised elusad inimesed ja elusad surnud. Nood viimased moodustavad impeeriumi elanikest väga mõjuvõimsa ja rikka vähemuse. Ning ilmselt on iga elusa inimese vähemalt salaunistuseks peale tavalise elu lõppu elusaks surnuks saada. Mis õnnestub aga vähestel: kas siis väga suure raha või mingite Imperaatorile ja Impeeriumile osutatud tähtsate teenete eest.
Need elusad surnud on zombilaadsed tegelased, kellesse peale nende reaalset surma on paigutatud sümbiont, kes surnut siis teatud mõttes elus hoiab ja tal aktiivselt tegutseda laseb (sümbiont on muide Imperaatori enda kunagine leiutis, mis talle ilmselt trooni ja võimu tõigi).
Ja Impeeriumil on maailmaruumis küborgidest rixideks kutsutavad naabrid, kes tehisintellekte kummardavad ja neid Impeeriumi planeetidele „istutada” püüavad.Võtavadki siis rixid kord ette terrorirünnaku ühel impeeriumi planeedil asuvale paleele, kus resideerib Imperaatori õde – ka muidugi elus surnu. Rixidel õnnestub õde pantvangi võtta ja oma tehisintellekt planeedile levitada. Tolle õega on aga seotud mingi ülioluline saladus, mille avalikukstulek Impeeriumi alustugesid raputaks või Impeeriumi isegi hävitaks. Et seda vältida, Imperaatori õde tapetakse. Planeedile juba oma „juured” ajanud TI-le tundub aga asi kahtlane ja ta suudab saladuse teada saada. Kasutades rünnakus ainsana ellu jäänud rixi sõdalase abi, plaanib TI saladuse edastamist planeedile lähenevale rixide ristlejale. Imperaator on saladuse avalikukstuleku vältimiseks valmis oma kodanikega planeeti aga kasvõi tuumapommidega maatasa tegema. Rixide ristleja läheneb, esialgu suundub talle lootusetuks takistamisürituseks vastu ühe raamatu peategelase kapten Zai fregatt... ja siin raamat lõpeb. Edasised sündmused järgmises osas – lugu jääb kui järjejutt pooleli!
Raamatu süžee on ju põnev, ühiskond elavate elavatega ja surnud elavatega pole ka halb, tulistamist ja tagaajamist on, poliitikat ja poliitilise intriige on, armulugu on ka täiesti olemas... aga jumala pärast, miks peab kogu sündmustik nagu aegluubis venima?
Raamat on kirjutatud hästi rahulikus, flegmaatilises, ülipõhjalikus stiilis. Eriti tapavad tempot kõiksugu tohutu pikad üksikasjalikud kirjeldused (ja kirjeldada saab ju kõike...). Näiteks rixi sõdalase välimus – 2 lehekülge pisimaidki detaile, Imperaatori lossi mingi suvaline saal – lehekülg kirjeldust. Ja sedasi pidevalt.
Sündmuste arenemise flegmaatilisus oli lõpuks ikka täielik piin. Mul oli kohati tunne, et lükkaks või käega asja takka, et sündmused natukenegi kiiremini liiguks :).
Tegelikult tahaks ma kangesti teada saada, kuidas asjad edasi arenevad ja mis puändi autor välja on mõelnud, mis see ülioluline supersaladus on. Aga teist sellist katsumust kui antud raamatu lugemine ei ole minu vaim küll valmis lähiajal välja kannatama. Ma ei välista üldse, et on palju inimesi, kellele selline rahulik ning hästi põhjalik stiil väga meeldib, minule aga ei sobinud see siin mitte.