Pean tunnistama, et lõppkokkuvõttes jättis see (paberkandjal 952-lehekülje paksune) romaan veidi tüütu mulje. Ma ei tea, kas mu enda maitse on aastatega muutunud kriitilisemaks või on "Shadowmarchi"-tetraloogia võrreldes esimese köitega lõpupoole märksa nõrgemaks muutunud. Igav see hoogsa süžeega romaan polnud, ent kuidagi tüütult ettearvatav. Lugedes oli tunne, nagu oleks kätte sattunud Peter F. Hamiltoni ülipaksude telliste fantasyversioon-raamat on nii paks, et tüütab ära. Lisaks veel asjaolu, et tegelaskujud (kui ehk Matt Tinwright välja jätta) olid suhteliselt stereotüüpsed/kahvatud ja süžeekäik etteaimatav. Omamoodi kurb, et ingliskeelses ulmemaailmas on tuhandeleheküljeliste telliste vorpimine muutunud normiks, tegelikult peaks seda tegema ainult juhul, kui autor tõesti tahab nii pikka teksti kirjutada ja on seejuures suuteline lugeja huvi alal hoidma.
Hindeks "3" tugeva plussiga.