Hämarikumaadel koos kaardiväekapten Ferras Vanseni, varasema vaenlase haldjas Gyir Tormilaterna ja rääkiva kaarna Skurniga ringihulkuv Barrick langeb vangi pooljumal Jikuyini kätte. Koos Vanseni ja Gyiriga rõvedates tingimustes vangis olles süveneb nooruki hullumeelsus, ent kolmikut vangistus ei murra. Briony ja Shaso otsivad varjupaika Xisi võimu eest Eionile põgenenud Tuani pagulaste juurest, ent reetmise tõttu Shaso tapetakse ja Briony on sunnitud üksi põgenema. Pärast rohkeid eksirännakuid liitub ta rändnäitlejate trupiga. ("mäng" romaani pealkirjas ei viita ainult teatriteemale, vaid ka kõikvõimalikele teesklustele, mida peategelastel ellujäämiseks ja eesmärkidele jõudmiseks rakendada tuleb-näiteks teeskleb Briony teatriga liitumiseks poissi, kes hiljem peab omakorda laval mängima naiste osi) .
Samal ajal alustab Xisi armee autarch Sulepise juhtimisel pealetungi Hierosoli linnale ja algab ettearvamatute tulemustega piiramissõda.
Romaani sisust veel niipalju, et Quinnitani liin seotakse teiste liinidega, samuti tuuakse mängu jumalad ning pooljumalad ja selgub põhjus, miks haldjad Varjumargi linnuse vastu nii haiglast huvi tunnevad.
Romaanil on samad plussid ja miinused, mis sarja esimesel köitel-värvikas maailm ning põnev sündmustik, ent see-eest hunnik deus ex machinaid. Tuuakse sisse uusi karaktereid-näiteks kohati klieelikult mõjuv autarchi killer Daikonas Vo-ja avatakse rohkem mõningaid vanu (haldjast aadlidaam Yasammez osutub märksa lurjuslikumaks kui esimeses köites paistis). Vihjed uue kontinendi avastamisele läänes teispool merd annavad mõista, et tegevusmaailm meenutab rohkemgi meie oma maailma 15.-16. sajandil, kui esimesest köitest mulje jäi.
Lõppkokkuvõttes-ei näe põhjust kohatiste odavate lahenduste pärast hinnet alla võtta, sest romaan oli ikkagi neetult põnev, ja jään järgmist köidet ootama.