Meessoost peategelane Theo leiab enda valdusest ammusurnud vanaonu reisipäeviku. Saatesõnas kirjutab vanaonu, et see on tema katse kirjutada fantaasialugu reisist Haldjatemaale, ja et mõni järeltulijaist võib soovi korral lasta seda kirjastada. Theo loeb päevikut ja leiab, et lugu on kaunis huvitav. Ainus häiriv asjaolu on kirjutamisstiil, mis liiga palju tõepoolest meenutab reisipäevikut.....
Ootamatult aga kistakse ta ka ise Haldjatemaale, mille õhkkond ongi päris selline, nagu lugematud rahvaste muinaslood seda on esitanud. Ainult et vahepeal on ka seal toimunud progressioon: linnad, tehnika, sotsiaalsed probleemid slummides olevate vähemustega, kelleks on vähem võimu omad haldjarassid. Haldjatemaal keevad intriigid erinevate haldjarasside vahel ja võimulolijate endi vahel. Üksteisele ära tegemiseks vahendeid ei valita ja üheks vahendiks on ka Theo.
Meeldis raamatus esitatud kirjaniku loodud maailm ja selle ülesehitus ja seotus Surelikeilmaga (s.t. meie maailmaga). Ei meeldinud aga see, et peategelane alles loo viimases osas taipas iseendalt ja teistelt küsida, et MIKS ta on mängu võetud. Mulle jäi seetõttu mulje, et autor pole eriti usutavat karakterit loonud.
Ootamatult aga kistakse ta ka ise Haldjatemaale, mille õhkkond ongi päris selline, nagu lugematud rahvaste muinaslood seda on esitanud. Ainult et vahepeal on ka seal toimunud progressioon: linnad, tehnika, sotsiaalsed probleemid slummides olevate vähemustega, kelleks on vähem võimu omad haldjarassid. Haldjatemaal keevad intriigid erinevate haldjarasside vahel ja võimulolijate endi vahel. Üksteisele ära tegemiseks vahendeid ei valita ja üheks vahendiks on ka Theo.
Meeldis raamatus esitatud kirjaniku loodud maailm ja selle ülesehitus ja seotus Surelikeilmaga (s.t. meie maailmaga). Ei meeldinud aga see, et peategelane alles loo viimases osas taipas iseendalt ja teistelt küsida, et MIKS ta on mängu võetud. Mulle jäi seetõttu mulje, et autor pole eriti usutavat karakterit loonud.