Tad Williams

Vaatamata Tadi mõningasele (ja mitte põhjuseta külgekleepunud) grafomaanimainele, suutis ta selle raamatuga mind meeldivalt üllatada. Näiteks tema eelmist “meistriteost”, samuti neljast telliskivipaksusest köitest koosnevat “Memory, Sorrow & Thorni” ei soovitaks ka vaenlasele mitte. Otherland on hoopis teisest puust. Kadunud on pikad lohisevad kirjeldused, kümnete lehekülgede pikkused tegelaste siseheitlused ja uimane loivamine ühelt stseenilt teisele. Raamatu paksus on küll aukartustäratav, otsekui oleks kirjanikule makstud lehekülgede arvu pealt, ent stoori on põnev, huvitav ja piisavalt huvi tekitav, et ka sarja ülejäänud kolm köidet käeulatusse asetada.

Eelmise arvustaja poolt ette heidetud tegelaste rohkust ja nende tegemiste meelespidamise võimatust tuleb pigem arvustaja mäluprobleemide kilda arvata. Tad Williamsi kümmekond peategelast ja 4-5 tegevusliini ei valmista uuema fantasy (näiteks George R.R. Martini või Steven Eriksoni) kümnete, kui mitte sadade tegelaste ja süzheeliinide tulevärgiga harjunud lugejale mitte vähimatki raskust. Peategelaseks võib pidada arvatavasti Lõuna-Aafrika päritolu neegerõpetaja Renie Sulawayod ja tema õpilast bushman !Xabbut. Renie vend langeb internetis (okei, Williamsil oli miski arenenud internet, virtuaalreaalsus ja puha) surfates kummalisse koomasse. Renie hakkab asja uurima. Tasapisi lisandub ka teisi tegelasi: surmavat haigust põdev teismeline Orlando Gardiner oma sõbra Fredericksiga, mingis sõjaväebaasis elav väike tüdruk Christabel, sarimõrvar Dread, otse 1916. aastast Somme`i lahingust kuhugi virtuaalmaailma eksinud noor sõdur Paul Jones ja teised. Pikkamisi selgub ka uba, mis osutub mitte just fantaasia kõrglendu näitavaks: interneti sees asub veel teine internet, salajane ja ainult valitutele kättesaadav. Valituteks osutub mingi võimuahnete vanameeste salaselts kah mitte erilist fantaasiat näitava nimega: The Grail. Küll aga on üsna fantaasiarikkad Otherlandi erinevate osade kirjeldused. Kuulduste kohaselt on just selle liini pealt järgmistes osades võimalus nautida Tadi väljamõtlemisvõime kõrglendu.

Päris viievääriline raamat ei olnud, eelkõige paksuse pärast. Kuskil veerandi, võimalik et isegi kolmandiku oleks võinud julgelt maha tõmmata. Samas, otsest molutamist, heietamist ja muidu kunstlikku lehekülgede lisamist ei tähelda kusagil. Sõnavahtu küll on, kuid see on oskuslikult üldise loo jutustamisse ära peidetud. See, et raamatu lõpus oli tekkinud teravdatud huvi järgede vastu, on juba iseenesest piisav põhjus “viieks”. Annan “nelja”, aga seda võib lugeda ka “viis miinuseks”.

Süžeeliinide ja tegelaskujude huvitavus on kõikuv, ent näiteks virtuaalreaalsuses eksisteerivad alternatiivne maailm, kus muistsed indiaani tsivilisatsioonid on kestnud kaasajani, ning aurupunk-Marss on äärmiselt kaasatõmbavad. Sümpaatseimateks tegelaskujudeks olid minu jaoks !Xabbu (olen juba ammu mõelnud, miks peavad kõik küberpungi kangelased olema prillitatud arvutispetsialistid-mõte tuleviku 3D-võrgus seiklustesse kistavast dambjuuserist, kes kõike järk-järgult õpib, on mulle alati sümpaatsem tundunud) ja Orlando. Primitiivse bušmani kiskumine üliarenenud kübermaailma on üldse äärmiselt efektne võte.

Ei ütleks, et see tulevikumaailm nii väga düstoopiline on. Meenutab ta ju kõvasti meie oma maailma ja on mõneski mõttes parem-kasvõi normaalne ühiskond Aafrikas, mis praeguste tendentside põhjal paistab lausa utoopiline. Kolmteist aastat pärast romaani ilmumist oleme seal kirjeldatud tegelikkusele lähemal kui iial varem-inimesed veedavad üha rohkem ja rohkem aega võrgus ning peavad kujuteldavaid lahinguid ühtedest ja nullidest koosnevates fantastilistes kübermaailmades nagu Orlando. Ainult kõik see toimub monitori, mitte 3D-närvikanüüli kaudu.

Veidi meenutab romaani idee ja asetus Lukjanenko "Peegelduste labürinti" , ent mulle meeldis Williams kõvasti rohkem. On lihtsalt põnevam ja sümpaatsem.

Ma olen teinekord juurelnud, et millise kirjaniku raamat-meeter (raamatut meetri kohta) koefitsent on kõige väiksem. Tad Williams on vähemalt omas žanris päris kindlasti kusagil seal tipu lähedal, sest alla 1000 lehelist monstrumit tema sulest naljalt ei tule. Nagu arvata võib, ei ole ka see raamat mingi erand. Õigupoolest ei ole erand kogu neljaosaline Otherlandi sari, mis koos moodustavad üheainsa pika loo.

Kui ma peaksin selle raamatu kuhugi žanri paigutama, siis nimetaks ma seda primitiiv-naivistlikuks küberpungiks. Ühest küljest üritab Williams olla innovatiivne, teisest küljest realistlik. Kuna see valdkond ei paista olevat tema kõige tugevam külg, siis tulemus on kohati üsna absurdne. Siiski tasub arvestada sellega, et kogu lugu on kirjutatud üheksakümnendate keskel, ehk ajal mil Internet püsti laua alt läbi läks. Kui nüüd tänapäeva lugeja vaatevinklist mööda- ja pihtapanekud üles lugeda, siis mahub teise kotti pea samapalju kuulikesi kui möödapanekute omasse. Ehk teisisõnu -- kui lugeja suudab mõningased fundamentaalsed möödapanekud alla neelata, siis on tegemist päris hea ja õnnestunud tulevikuvisiooniga.

Kogu raamatu süžee on jagatud laiali liinideks. Suure plaanis võib liinid jagada viieks: Paul Jonesi lugu, Renie lugu, Orlando lugu, Sellarsi lugu ja Vanamehe lugu.

Paul Jones on müstliline tegelane. Ta rändab mööda maailma ringi, sattudes ühest müstilisest kohast teise, meenutades sellega natuke Imedemaad avastavat Alicet. Küll satub ta pilvedes elava hiiglase lossi, küll maailma, mis meenutab malelauda, jne. Asjale lisab vürtsi ka see, et ta ei suuda midagi meenutada oma minevikust. Tema ainuke võimalus jalad alla saada on leida midagi, mis suudaks tema mineviku tagasi tuua ning ainukeseks pidepunktiks paistab talle olevat mingi naisterahavas, kellega ta ikka ja jälle kokku puutub ja kes paistab kuidagi olevat seotud tema minevikuga.

Renie ja tema sõber bušman !Xabbu uurivad Renie (Irene) venna salapärast koomasse langemist. Raamatu tehistõelised maailmad ei ole enamuste inimeste jaoks oliliselt erinevad sellest, mida me päevast päeva ise ekraanidelt näeme. Ometigi on tema vend pärast keelatud kohtade külastamist meelemärkuse kaotanud ning peagi selgub, et tema juhtum ei ole kaugeltki unikaalne. Analoogsete juhtumite ainsaks siduvaks elemendiks paistab olevat fakt, et kõik lapsed on olnud väga aktiivsed võrgukasutajad. Uurimise käigus leiavad nad viite Kuldsele Linnale ja enne kui nad arugi saavad võtab nende igapäevane elu täiesti ootamatu pöörde.

Orlando Gardiner on suremas. Ta on sündinud Hutchinson-Gilford Progeria sündroomiga, mis peaaegu kümnekordistab tema vananemiskiirust. Vaid tänu väga rikastele vanematele, parimatele arstidele ning meditsiinitehnoloogia arengule on ta veel elus varajases teismeeas, kuid on ainult mõne kuu küsimus mil ta vanadusse sureb. Oma päevad veedab ta koos sõbra Fredericksiga vägilase Thargorina mööda silmuleeritud fantaasiamaailma ringi kapates. Ootamatult leiab ta aga viite Kuldsele Linnale, mis koheselt kogu tema tähelepanu pälvib ning mida ta otsima asub.

Sellarsi lugu räägitakse edasi väikese tüdruku Christabeli kaudu, kes vanemate keelust hoolimata käib aegajalt lähiümbruses elavat ratastooli aheldatud salapärast vanameest külastamas. Ühel heal päeval palub too täita tema jaoks hulga väikeseid, kui väga tähtsaid ülesandeid ...

Vanamehe liin antakse peamiselt edasi sarimõrvari Õud (Dread) vahendusel, kes on oma eriliste annete tõttu palgatud salapärase grupi teenistusse. Grupp saab kokku tehismaailmas nimega Abydos ning seda juhib Vanamees, kes on seal võtnud Osirise kuju. Tema poolt juhitav Graali Vennaskond on tõenäoliselt kõige võimsam salaorgnisatsioon kogu maailmas, jättes kaugele seljataha tänapäeva põnevuskirjanduses nii populaarsed illuminaadid ja vabamüürlased. Nad on matnud muinasjutulisi summasi ühte müstlisse projekti, mis loetud päevade jooksul peaks hakkama vilja kandma.

Nagu arvata ongi need liinid arenevad ja lõpuks põimuvad. Osa asju saab lahti räägitud, kuid raamatu lõpuks selgub, et tegelikult õige lugu alles algab ning kõik jätkub järgmises osas (hoiatus neile, kes loodavad mõnda selle sarja osa eraldiseisva üllitisena lugeda). Oma paksusest hoolimata on tegemist üsna ladusalt loetava kirjandusega ja kuigi osa loo nüansse tunduvad olevat põhjendamatult külge poogitud ei ole tegemist lihtlabase kirvetööga. Hindeks tugev neli.