Võtate raamatu, ei, veel parem, terve sarja poes või raamatukogus kätte ja esimene mõte, mis teile pähe lööb, on õige.See on kuradi paks seeria. Tuhaplokk. Selle kättevõtmine on juba iseenesest saaga. Mina lugesin asja nii paar aastat tagasi, kui ma veel aru ei saanud, et kõike ei tasu ja ei saagi lugeda ja ostsin sarja kolm viimast osa ära. Esimest pole siiamaani poodidest/raamatukogus üles leidnud. Alguses oli miski eelmiste teoste sisukokkuvõtted, nii et väga ei häirinudki. Aga raamatutega on selline lugu, et võtsin igaühe neist vaid üks kord kätte. Teine kord võtan siis, kui esimese osa leian, sest selle asjaga alguse tegemine on lihtsalt hirmutav. Siinkohapeal räägiks mina üleüldse sarja üldmuljest, nagu eelnevast jutust näha võib, sest seda, mis seiklus mis raamatus oli, minu nõrk mälu enam meenutada ei suuda. Tugevaks plussiks võiks lugeda neid kübermaailmu, mis olid ikka päris huvitavad. Näiteks võlur Ozi maailma ja 1984 ristamise peale igaüks ikkagi vist ei tule. Samuti oli seal terve p***etäis tegevusliine, mis alatasa üksteisega põimusid. Neid oli tõesti jalaga segada, ma ei mõtle kaht-kolme tegevusliini vaid nii umbes kümmekonda või paarteist. Enamjaolt olid ikka huvitavad liinid, aga eks see ole natuke negatiivne ka, kui tegevusliin alles sada lehekülge hiljem jätkub. Nüüd üks küsimus kontrollimaks teie lugemust: Mõista, mõista, kes see on: intelligentne sadist, kellele meeldib klassikaline muusika? Ei, ei ole Alex "Kellavärgiga apelsinist", on hoopis antud teose põhipaha John Dark/Johnny Wulgaru/John More Dread. Karakterilt on ta ikka huvitav põhipaha, mis sest, et poolenisti plagiaat. Soovitada ei julge puhtalt selle massi pärast, ehkki üldiselt on hea raamat.