Tegelikult kaasnevad jutuga mõningad mööndused: jutt pole puhas žanriulme ning jutt ilmus esmatrükis 2007. aastal hoopis inglise keeles ja pealkirjaga «A Drop of Raspberry» ja köites, mil nimeks «Interfictions: An Anthology of Interstitial Writing». Esmatrüki koht on oluline, sest selle Delia Shermani ja Theodora Gossi koostatud antoloogia alapealkiri annab ungarlanna jutu mõistmiseks õige võtme kätte.
«Egy csepp málna» pajatab mehe ja järve vahelise armuloo. Sellinne võiks olla lühikokkuvõte ja pikemaks sisuseletuseks pole põhjust.
Kuigi antoloogia puhul räägiti mingist (ulme)piiride ületamisest on tegu enam kui tavalise piiripeale fantasy`looga. Selliseid on ilmunud aastakümneid ning kõiki neid ühendab tüütu ilulemine ja igavus. Jutt, mis eesti keeles kannab pealkirja «Piisk vaarikat» on samuti tüütult ilulev ja lihtsalt igav.
Võimalik, et autorikogus «Nyulak. Sellők. Viszonyok» (2009) ja koos teiste tekstidega omab see lugu rohkem mõtet, aga niimoodi omaette pole sel erilist väärtust.
Ma ei tea, et miks tõlkija just selle jutu valis? Aga ei tõlkija, ega ka «Algernon» mu käest nuhelda ei saa, sest wõrk kannatab kõike ning üritusena iseeneses on see ilmumine kiitust väärt. Kurvem on aga see, et antud jutu põhjal hakkab nii mõnigi nüüd Ungari ulmet (taaskord) paika panema.