Põrnikas Stenwoldi vahmiil on õnnestunud ühes tükis herilaste vangistusest ja Darakyoni musta maagiat täis laanest kokku koguda ning sisuliselt ollakse sündmuste loogika seisukohalt tagasi mänguväljal üks, ainsa vahega, et vigurid ja etturid, tegelased ja riigid, rassid ja inimsuhted on teise köite alguseks lugejale tuttavad.
Spionaažimeister Stenwold Maker (tunnistagem, et mitte just eriti tasemel) peab uuesti kõiki positiivseid jõude veenma ja neid koondama herilaste impeeriumi agressiivse välispoliitika vastu. Esimesest köitest eristab teist ehk see, et sõda algab kiiremini ja võtab suuremad mõõtmed, piiramisrõngasse satub ka positiivsete tegelaste kodulinn Collegium.Tänapäeva fantasykirjandusele kohaselt näeme me piiramisrõngas oleva linna asukate tegemisi ellujäämise nimel kogu oma naturalistlikus koleduses. Sõda, üha enam mehhaniseeritud sõjarelvi, panoraamseid lahingutandreid näitab Tchaikovsky piisavalt, aga tema tugevamaks küljeks on ikkagi see suhteliselt lahe punt justjust täisikka jõudnud eri rassidest tegelasi oma suhete, pingete ja sõprusega. Ning loomulikult duellid, rapiirid, vehklemine - ala mida väidetavalt autor isegi valdab ja harrastanud on.
Palvetajaritsikast relvameister ja tapamasin Tisamon viib oma segaverelise tütre Tynissa oma rassi kultuspaika, et sundida oma liigikaaslasi teda omaks võtma... või siis tapma. Valikuid on vähe.
Üsna patoloogilise käitumismustriga Stenwold «saadab sõjatsoonist ära» oma vennatütre Cheerwelli ja selle koiliblika-rassist armastatu Achaeose, tuleb aga välja (nagu esimeses köiteski) et hulka hullema supi sisse. Cheerwelli vastuarmastuseta jäänud segavereline leiutaja Totho ja kiil Salma elavad üle Lauskmaa kaubalinna Tarki vallutamise ja üsna kergete emotsionaalsete piinade tulemusel ohverdab positiivsete tegelaste poolel armastuseta jäänud Totho end kurjuse relvavabriku teenistusse...
Salma leiab üles oma elu armastuse - liblika «Kelle Nimed Vahetuvad Sõltuvalt Meestest», impeeriumi südames kootakse hoopiski musta ja ohtliku maagia ja võimu võrku, esimest korda saame heita pilgu ka ämblike rassi luksuslikule elule ning ringi liigub ka üks hoopis huvitav kättemaksumasin - naiskiil, kelle kinnisideeks on herilaste impeeriumi luureohvitser Thalric ja tema õige fantaasiarikas tükeldamine. Esimese köite lugejad, kes mäletavad Thalrici kirge okupeeritud alal alistatud rassi esindajate lapsi tappa, aimavad, kellega on tegu ja miks.
Nagu juba alguses öeldud on teise raamatu lugemisjärgsed emotsioonid samad mis esimesegi puhul. Pedaal on pidevalt põhjas, 5-6 tegevusliini arenevad aktsepteeritava kiirusega, lõviosa tegelasi on elus inimesed ja usutavad (erandiks Stenwold - nii loll inimene ei saa nii vanaks elada ja nii lugupeetud positsioonile jõuda... ja kõige selle juures kinnitab kirjanik meile kogu aeg, et ta on nutikas ja kaval, kuigi tegevusse sattununa Stenwoldi käitumisest küll nutikust ja kavalust ei oskaks aimata), aga midagi kirjeldamatut jääb nagu puudu.
Kirjanik on piisavalt noorusliku ja laheda suhtumisega, aga napib nagu irooniat või väikest künisminooti vmt. Ma ei tea. Kõik oleks nagu olemas, Tchaikovsky teksti lugemine on puhas nauding, aga pärast lugemist jääb justkui tunne, et loetud tükil nappis kaalu.
Aga sellise «lükkad-ja-ta-läheb-ja-kogub-tuure-juurdegi» seiklusromaanina hindan kõrgelt ja soovitan.