Hindan seda romaani rasvase ühega.
Seda tema etteaimatavuse pärast. Umbes kümnendaks leheküljeks oli juba selge, millega see kõik lõpeb ja ainuke üllatusmoment oligi see, et see kõik nii etteaimatavalt kirja pandud oli. Nagu õpikust, tõesõna!
Alaskal avastatakse ühest liustikukoopast välja sulamas miski elukas. Elukal on pikad hambad. Läheduses on mahajäetud sõjaväebaas. Kohalikud pärismaalased hoiatavad valgeid mehi, loomulikult neid ei võeta kuulda. Hiljem selgub, et pärismaalaste šamaaniks on kunagi baasist eluga pääsenud sõdur...
Usun, et ilmselt ei ole vaja jätkata? Iga vähegi Hollywoodi ulmekatega kursis olev persoon oletab kõik sisunüansid õieti ise edasi...