Pärast seda pole enam miski endine. Ilmselt võtab siis saatus mehe palveid kuulda ning Jan Raag hakkab järgemööda läbi elama mingisuguseid teisi elusid, kus ta ise mäletab küll kõiki eelmiseid, ent teda ümbritsevad inimesed mitte. Nendes eludes on tal erinevaid elukutseid ja nendes võib esineda talle tuttavaid inimesi, ent nende rollid on üldjuhul teistsugused kui algses elus ja enamasti ei tunne tema tuttavad teda, tema korteris elab võõras pere jne. Ka tema naine Eve võib mõnes elus eksisteerida, ent on invaliid vms. Skisofreenilisest olukorrast väljapääsemiseks postitab Jan Raag kirju Saatusele, et see asja parandaks. Saatus muudabki pidevalt mehe elusituatsioone, ent kõik on vildakad. Aeg-ajalt kohtub peategelane liinibussis ühe vanamehega, kelle "sügavamõttelistest" märkustest võib oletada, et tema ongi Jani saatus, igal-juhul näib mees asjaga kursis olevat.
Raamatu tekst koosnebki valdavas osas peategelasele kaela langenud sürrealistlikku uut elu, kus üha uued elud algavad loos mehe hommikuse ärkamise või ka suvalisel muul hetkel. No ei ole huvitav sellist jada lugeda. Kaleidoskoobina vahelduvad pildid panevad küll mehele kaasa tundma ja mõtlema, et küll oleks kole, kui see nii tegelikult juhtuks, aga see on ka kõik. Teksti sisse on pikitud aeg-ajalt teosele "sügavust" andma pidavaid mõtteteri või eneseabiõpetusi ja saatusega leppimisele suunatud soovitusi, ent vahet ei ole. Kolm pika miinusega.