Eric on nooremas keskeas mees, kes hommikul ärgates leiab naise kirja, kus too teatab, et on lahkunud teise mehe juurde. Esimesest šokist toibudes hakkab Eric mõtlema, kuidas edasi elada. Ta on töötu; ta pole eriti võimekas inimene, keda tööturul otsitakse; tal on teismeline poeg, kellel on omad vajadused; ja muidugi on tal hingehaavad. Osaliselt hingehaavade raviks hakkab ta kirjutama raamatut. Selle tema kirjutatav romaan räägib narkokuller Harryst, kes sattunud oma "ülemustega" konflikti ja puhkeb põnev ning verine võitlus, kus kurjategijad üritavad üksteist üle trumbata. Ericu raamatu tekst on antud kursiivkirjas ja hõlmab silma järgi umbes 40% kogumahust. Lõigud Ericu elust tema pojaga ja lõigud tema raamatust on tekstis vaheldumisi. Tema narkokullerist kangelase mõtteuidudest kujuneb välja kauges tulevikus elav küborgist kosmiline kuller Thor. Selle Thori lugu kujuneb veel kolmandaks looks teise loo sees (samuti kursiivkirjas).
Lugedes tekib loomulikult küsimus, miks on vaja kahte-kolme paralleelselt kulgevat nii erilist lugu. Mis on selle mõte? Mõttest hakkame aru saama siis, kui Ericu raamatu tegelane Thor teeb ajarännu tagasi ja kohtub oma väljamõtleja, narkokuller Harryga. Arutatakse, kas nad mõlemad ei võiks olla äkki hoopis kellegi väljamõeldised, tegelased raamatust. Ja nagu arvata, kohtuvad mõlemad raamatutegelased ka oma loojaga, töötu Ericuga. Kuidas see üleminek toimub ja kuidas nad reaalsusesse ilmuvad, seda lähemalt ei selgitata. Aga väljamõeldist markeeriv kursiivkiri kaob ja raamatutegelased on lihast ja luust pärisinimesed. Tulevikust koos kaaslasega saabunud küborg satuvad kogemata Ericu juurde tööle. Eric on asutanud tõlkefirma ja selgub, et tulevikuolevused suudavad kui tahes palju kirjandust mis tahes keelest minutite või isegi sekundite jooksul ära tõlkida. Õige pea mõistavad nii tulevikuinimesed kui ka Eric, mis toimub. Tekib kummaline suhete segapuder, kus segunevad narkokulleri, küborgi, Ericu lahutatud naise ja Ericu tööalased, isiklikud ja muud suhted.
Romaani lõpus arenevad tegelikkuse ja väljamõeldise suhted veel kaugemale, nii et senist lugu raamistanud Ericu-liin läheb kursiivkirja, markeerides niimoodi reaalsuse muundumist väljamõeldiseks.
Mulle tundub, et Vilep on enda seatud latist üle saanud, lugu suhteliselt vaimukas ja lobe. Samas on esitusviis groteskne, mänguline ja kergelt jabur - vihjeks lugejatele, et pole vaja väga tõsiselt võtta. Ära oleks võinud jätta raamatut sissejuhatavad Ott Kiluski, Olavi Ruitlase ja Piret Bristoli kiidusõnad, samuti Hannes Varblase järelsõna (Varblane näeb romaanis filosoofilist alatooni). Kui on vaja nii mitme tuntud inimese soovitust, siis tekib tahes-tahtmata küsimus, kas raamat ise on siis nii kehvake? Ei ole ju.