Inglise keeles on kõnekujund monkey on his/her back – ahv seljas tähistab inimese sõltuvust, kohustust, süütunnet vms. Antud juhul on see lausa otsesõnu nii. Kui inimene on teinud midagi kahetsusväärset, saab ta endale looma – kuidas see just käib, jääb (õnneks!) lahtiseks, on vaid mõned tsitaadid justnagu teaduslikest artiklitest. Süüteo ja looma vahel otsest seost ei ole, loomi on jänesest hiigelalligaatorini, mõni võib saada ka linnu ja neidki on varblasest raisakullini. Looma surm toob automaagiliselt kaasa loomaomaniku surma. Reeglina saadakse koos loomaga ka mingi ebatavaline anne või oskus. Nö normaalsed inimesed loomakandjaid üldiselt ei salli, korralikesse restoranidesse neid ei lubata ja elavadki nad reeglina koos Johannesburgi getorajoonides – sellest ka raamatu pealkiri.
Mõned lugemist raskendavad asjaolud on ilmselt samad, mis debüütromaani puhul: tegelaste nimed ei ütle midagi nende soo kohta ja rohkesti esineb sõnu, mis ei pärine inglise keelest. Tundus, et tegemist pole ka afrikaansiga, vaid mingite neegrikeeltega. Kontekstist saab mõnede sõnade tähenduse (nagu ka tegelaste soo) teada.
Peategelane on veidi üle kolmekümnene naisterahvas, heast perekonnast, magistrikraadiga ajakirjanik – ent ülemäärane kiindumine mõningatesse mõnuainetesse viis ta põhja: oma diileri tapmise eest istus ta vanglas, ka süüdistab ta end oma venna surmas ja vanemad on temast lahti öelnud. Romaani alguses elab ta koos oma ahviga getos ja teenib nappi elatist "Nigeeria kirjade" kirjutamise ja kadunud asjade otsimisega – tema anne selles avaldubki. Kadunud inimesi ta otsida ei tahaks, aga kui tehakse pakkumine, millest ei saa keelduda... Ning siis läheb sahmerdamiseks ühtaegu muusikaäri telgitagustes kui mustas maagias – näib, et vist on siiski võimalik oma loomast lahti saada, aga selleks tuleb lapsi ja loomi ohverdada. Nii et läheb veriseks.
Õhkkond meenutab Pat Cadigani jutte naispolitseinikuga peaosas – ka ajakirjanik peab infokilde välja otsima, et nendest oma lugu kokku panna. Politseiniku seljatagune on küll reeglina tugevam. Umbes kolmveerandi kohal oleksin raamatule veel viie pannud, aga sealt edasi kippus rabelemine üle pea kasvama ja lõpu huumor mulle ka väga ei istunud.